Sügistööd aias looduse rütmis. Aiadisainer Merilen Mentaal

Ilmad on viimaste aastatega läinud ettearvamatuks ja sügis, tuleb välja, on meil oluliselt pikem kui võis arvata. Meil ei ole täna seda suurt hirmu, et kui tulevad esimesed öökülmad, siis selleks hetkeks peaks olema kõik, absoluutselt kõik aias tehtud. Võib võtta täitsa rahulikult ja toimetadagi vastavalt sellele, kuidas ilmad ja kliima seda ette ütleb. Paljud püsikud, mis oktoobrikuus, isegi novembrikuus, hoiavad ennast veel ilusti püsti ja on tugeva varrega – ma ei lõikaks neid üldse maha. Ma jätaks nad ilusti talveks ja lõikaks alles kevadel maha, sest nad ilmestavad seda ala. Kui me lõikaks kõik maha, siis see ala jääb tühi ja igav ja mitte midagi seal ei toimu. Vaatad talvel aknast välja ja mitte midagi ei ole, kõik on madal ja igav.

Kindlasti jäävad kõrrelised üles, ühtegi kõrrelist ma sügisel maha ei lõikaks, sest kõrrelised peavad kuni kevadeni päris ilusti vastu. Mõned kõrrelised, mis suuremate tormidega ennast pikali viskavad ja murduvad – jaa, need saab ära lõigata siis kui see on juhtunud, siis korjadki nad kokku, aga ülejäänud võiksid alles olla.

Tegelikult saabki aias rahulikus tempos liikuda. Vaadata, mis on täna vormi minetanud, näiteks hostad on tihti need taimed, mis esimesena lähevad koledaks. Tuleb kerge külm ja nad juba lamavad. Need tasub kohe kokku korjata ja ülejäänud, mis on ilusad, siis alles jätta. On mingid püsikud, mis ei püsi kindlasti ja need tulebki ära võtta ja kui on natukene lõikust, saab teha kääridega. (Fiskars aiakäärid ja Fskars oksatangid P571) kui on rohkem selliseid püsikuid, mis minetavad vormi, on üksteise kõrval, võib teha seda sirbiga ja siis see kokku korjata ja kompostida. (Fiskars ERGO POPUP lehekott) Oluline on muidugi see, et kui suvel on need taimed haiged olnud – jahukaste või mingid probleemid, siis neid taimi ma komposti ei paneks. Need tuleb eemaldada.

Kõik muu, mis saab kokku korjata ja natukene lõigata või teha väiksemaks ja panna komposti ja see on suurepärane järgmise või ülejärgmise aasta väetis.

Oluline on muidugi see, et ka põõsad saaksid olla oma täies ilus kuni jõuludeni näiteks. Sest et roosid kipuvad meil õitsema kuni tõsiste külmadeni välja, tihti jõuludeni – ja las nad siis õitsevad, aga hästi oluline, mida mina oma roosikasvatuse paarikümne aasta jooksul olen selgeks saanud ja räägin seda alati, et sügisel me ei lõika roose! Augusti teises pooles võiks roosid saada sügisväetise, mis annab neile signaali, et hakka puituma ja nad puituvad ja nad jäävad talveks tugevaks alles, sest neil on kõik toitained olemas ja nad ei taha saada lõigatud. Sest kui roose sügisel lõigata, siis ta püüab hakata uuesti kasvama ja need uued võrsed on pehmed ja mahlasid täis ja ta paneb kogu oma jõu sellesse, et kasvatada uusi võrseid, uusi pungi ja uusi õisi, samas kui ta tegelikult peaks jääma puhkama.

Roosidega aga tuleks mõelda sellele, et nad talveks saaksid mullatud. Muldamine tähendab seda, et roosile pannakse umbes 20 cm kõrgune kuhi roosi juure kaela peale ja see kaitseb roosi selle eest, et talv teda ära ei võta. Kõik, mis on pealpool mulda, võib ju olla kole ja must ja tuleb ära lõigata, aga see, mis on mullakuhja sees – see on ilus ja roheline. Ja siis kui roos on ikkagi õige koha peale istutatud ehk umbes neli näppu pookekoht mulla all – see tähendab, et temast jääb päris palju alles, mida saab järgmisel hooajal roos kasutada selleks, et ta ilusaks uueks põõsaks kasvab. Muld ei pea olema midagi erilist ja väga spetsiifilist, ei pea kasutama roosimulda. Võib kasutada täiesti tavalist põllumulda, aiamulda, mistahes kotimulda, hea on alati kodus hoida varuks mõni Kekkilä mullakott, eriti Kekkilä turbavaba mulda ja valadki selle roosile ja roos on õnnelik üle talve. Ma ei teeks seda liiga vara. Teeks siis, kui tõsised külmad juba tulevad peale. Ehk et kui ilmad lähevad miinusesse ja roos kannatab -10 kindlasti ilma et mingeid katteid oleks pandud, aga kui läheb tõsisemaks talveks, võiks muldamise ära teha. Ja roos jääbki nii nagu ta on. Mõningad lehed, mis tulevad maha, võib ära võtta ja kindlasti haiged lehed, mis on maha kukkunud – need võiks ka kokku korjata, et need ei jääks sinna alla edasi haigust tekitama järgmisel kevadel. Aga ülejäänud tegelikult ongi alles kevade töö. Nii, et roosid võib rahule jätta ja las nad olla nagu nad on.

On palju taimi, mis ei vaja mitte mingit tegelemist sügisel, nagu hortensiad. Hortensiad jäävad ju kõik alles täpselt nii, nagu nad on – nende õisikud on ilusad, nad kuivavad ära, võivad muutuda pruuniks ja beežiks ja nad jäävadki taimealasse nii, nagu nad on, sest tuleb lumi ja nende õisikud jäävad lume alt välja – see on ju põnev. Kõik põõsad, millel marjad näiteks peal – see on ju lindude toidulaud ja mida vähem ära lõikad, seda rohkem jääb materjali ka putukatele, kes saavad kuskil talvituda. Samamoodi ei pea kõiki lehti taimealast kokku korjama, võib korjata küll selle suurema, paksu kihi ära ja jätta sellise õhukese – tore on, kui see on kuiv leht. Kui ei ole, nagunii ta saab kunagi märjaks, aga natukene ta võiks jääda, sest nad kõik kaitsevad seda ala ja mullakooslust, putukate elu seal all ehk et siis on meil taime ala just selline, nagu ta peaks olema – võimalikult looduslik, võimalikult toimiv nii, nagu ta päris looduses ju toimib. Mida rohkem meil jääb alles püsikuid ja mingeid vorme ja kõrrelisi, seda rohkem on see ala hoitud. Isegi kui seal on piiripealseid külmaõrnu taimi näiteks või mõningaid põõsaid, mis muidu tahaksid mingit katmist või kangaste ja taimekatetega (Baltic Agro) kinni panemist. Kui meil on püsikud, mis on püsti ümber selle, kui meil langevad sinna lehed peale, siis nad ongi tegelikult juba looduslikult kaitstud.

Sügise üks tegemisi, mis mina ütleks, et on üks esimesi tegemisi, ongi sügisväetamine. (Kekkilä sügisväetis murule ja Kekkilä sügisväetis PLUS+) Sest kui tahta, et see sügisväetis veel sellel aastal mõjuks, siis tuleks ta ikkagi ära teha augusti teises pooles või septembrikuus kui veel aed on täies hoos. Siis taimed saavad signaali, et hakake nüüd sügiseks valmistuma. Kui me paneme sügisväetise liiga hilja, siis tegelikult mõjub ta üldväetisena, mis mõjub edaspidi.

Sügisväetis (Kekkilä sügisväetis PLUS+) on väga hea kasutada lillesibulate istutamise puhul näiteks. Siin tuleb ka nüüd natukene aru pidada, et milliseid sibulaid enne istutada ja milliseid hiljem, sest soojad sügised – isegi kui öeldakse, et nartsiss istuta veel soojade ilmadega ära, siis kui pärast seda on veel vägaväga soe, siis need nartsissid võivad hakata kasvama, ehk et peamegi leidma sellise piiripealse aja. Tulbisibulatega ma ootaks päris pikalt, sest et tulbil on viimasel ajal haiguseid, mis tähendab, seda, et kui paned ta liiga vara maha, siis ongi suhteliselt kindel, et see haigus tuleb, lehed on koledad, õied ei moodustu. Pigem jätta tulbipanek talve alla täiesti. Julgelt novembrikuusse. Kui ikkagi saab veel istutada, siis istutada võiks tulbi pigem hiljem. Ja ülejäänud sibulad siis ütleme et nende kahe vahel. Kõikvõimalikke sibulaid saab istutada ja ikkagi samamoodi väikese sügisväetisega (Kekkilä sügisväetis PLUS+). Meie oleme istutanud niiviisi, et teeme augu valmis, läheb sibul sisse ja natukene sipsutame sügisväetist sinna peale ja muld peale. Sibul saab kõik selle, mida ta võiks tahta selleks, et hakata kevadel kasvama. ( Fiskars Solid lillesibula istuti, istutaja või Fiskars Solid aiakühvel)

Samas loomulikult ei ole meil kõigil niipalju aega, et me saaksimegi siin kahe kuu peale plaanida kõiki erinevaid tegevusi. On inimesi, kes tahavad minna aeda ja teha korraga kõik ära. Ja loomulikult. Nii võib ka teha. Lõigata, võtta lehti, istutada sibulad. Mõne puhul jääb väike risk, et sibul hakkab samal aastal veel kasvama ja püüab lehti välja ajada, aga kui seda aega ei ole võimalik sättida, siis miks mitte ka nii teha, et võtta mingisugune 2-3 päeva läbi sügise, millal siis tegeleda erinevate tegevustega korraga.

Sügislehtede korjamist mina ei teeks väga suureks dramaatiliseks ettevõtmiseks. On inimesi, kes ütlevad, et ma pean igal teisel või kolmandal päeval jälle lehti riisuma. (Fiskars X-Series muru- ja lehereha) Pigem ma võtaks rahulikult. Laseksin esimese suurema osa lehti maha, siis korjaks selle kokku ja siis vaataks teise või kolmanda järgu lehti, selle siis teeks veidi hiljem, korjaks kokku. See, et nad vahepeal muru peal on, see ei tekita probleemi.

Muru tegelikult võiks jääda väheste lehtedega või lehevabaks, aga taimealades võiks lehed ikkagi sees olla. See on kevadine töö, et sealt kõik kokku korjata ja maha lõigata ja anda kevadele võimalus hakata kasvama.

Muru pealt näiteks niidukiga kokku korjatud lehed päris mitu niidukit on sellised, mis ka purustavad lehed ära ja siis saab võtta selle lehemassi ja panna komposti, näiteks STIGA akumurutraktor Estate 384. Jälle suurepärane materjal komposti tarvis. Ja muidugi natukene tasub mõelda sellele, et kas leht, mis sinna komposti satub, on täiesti märg ja läbi vettinud või ta on kuiv. Sest et vastavalt sellele saab siis natukene komposti töödelda või neid lehti töödelda tänaste vahenditega kas siis tekitada niiskust või seda niiskust pigem ära saada, näiteks Baltic Agro kompostikiirendid, kompostikäivitid. Tegelikult on täna olemas need vahendid, mis komposti komposteerumist kiirendavad.

Ja muru niitmisega on tegelikult täpselt samamoodi – tuleks jälgida, mida sügis teeb. Kui meil ikkagi kõik veel kasvab ja ilmad on soojad ja muru samamoodi kasvab, siis me saamegi muru seda hiljem siis niita. Mugav, kui meie eest teeb selle töö ära mururobot, näiteks STIGA kaablivaba robotniiduk A 15v. Ja kui ikkagi on näha, et läheb talveks ja tulevad miinused peale, siis me ilmselgelt muru enam ei niida.

Et elame loodusega ühes rütmis! Ja ärme unusta talvel linde toita näiteks Baltc Agro linnutoitude ja seemnetega.