Tegu on ajaloolise maja aiaga, mis on lahendatud veidi erinevalt, kui tavalised aiad. Püüdsin selle teha natuke klassikalisema tundega.

Maja ise on ajalooline ja läheb tagasi 1800. aasta alguskümnesse ja ta seisis tühjana, kuni tuli see armas pere, kes võttis südameasjaks see maja imeliselt korda teha ja sellele ka väärikas aed juurde lasta disainida.

Ajaloolise maja aed – kujunduspõhimõtted

Kui kellegil on ajalooline hoone, mille juurde peaks tulema aed, siis esimene ja kõige tähtsam, millega arvestada, on, et kas hoonel on mingisugused tingimused sellele aiale… Kas see aed on selles piirkonnas, kus saab teha absoluutselt kõike, mida tahaksid või tuleb siiski millegagi arvestada. On muinsuskaitse, kes ütleb et, siin võib olla nii-nii-nii ja seda nõlva näiteks ei tohi muuta. See on kõigepealt vaja selgeks teha, kas seal on midagi sellist või seal ei ole.

Ajaloolise maja juurde aia rajamisel peaks päris hästi teadma maja ajalugu või hingeelu. Mõne maja puhul on väga palju teada, mis ta enne oli või mis siin enne tehtud on selle maja puhul ma nüüd otseselt ei saanud siduda sellega, et ta oli kõrts ja ma teen siis kõrtsi tunde siia – ma seda ei tahtnud kindlasti teha. Aga siis saab vaadata selle maja enda välimust ja maja enda elegantsi või aknaid ja kõiki neid vorme, mida maja ette annab: milline on aia võimalik ajaloolise aia vorm, mida saaks kasutada. Ma ei ole teinud täiesti sirget ja minimalistlikku siin –  küll kasutan sirgeid jooni ja ei ole ühtegi kaart siia sisse toonud aga haljastus ise saab alati pehmuse luua ja need ümarad vormid, mis siin sees on ka. Siin on palju pügatud vorme – on küll kandilisi hekke, aga on ka ümmargusi, näiteks pukspuud saab ümaraks pügada ja nii mõnigi ümar vorm on siin olemas. Kasvõi see veesilm tegelikult ei ole modernne veesilm, ta on ajaloolise tundega veesilm. Ja see kivi tunnetus – et kivi ei ole sirge ja puhas ja täiesti ühetasapinnaline, pigem on ta kergelt krobeline, mis annabki tunde, et ta oleks nagu vana kivi – kõik need momendid sobituvad selle ajaloolise majaga. 

Ja mõte ongi selles, et kuna see aed esitas väljakutse sellega, et ta on pikk ja kitsas, et tal ei ole sügavust.

Siit tuli siis peaukse juurde tulla läbi aia ja see kõik peab kuidagi olema loogiline, seega sai siis lahendatud tsoonidena, et sisse tulles on võimalik parkida ja auto niiviisi, et neid aias olles ei näe eriti. Ja siis tuleb tee, mis suunab peaukse juurde ja peaukse juurest avaneb tore klassikaline vaade, mis on hästi vormistatud ja siin on veel see tore moment, et kogu aial on laenatud vaade pargile, mis annab tunde, et on hiigelsuur aed, on välud ja puud ja erinevatel aastaaegadel muutuvad värvid, aga tegelikkuses aed on väike ja kitsas.

Ja edasi minnes on aiaosa, mis on tarbeaia eesmärgiga ja kogu tarbeaed on tõstetud alal. Siin oli ka tore vana müür – et kuidas sa müüri ära kasutad, et see ei mõjuks suure ja pealetungivana või et on imelik selle suure müüri ääres elada, siis siia sai pandud, viinamarjad, spaleerkirsipuu ja marjapõõsaid nii, et see müür on ära kasutatud ja viinamarjadele väga hästi meeldib selline soe lõunapäike. Ja lisaks on muidugi ka spaleerviljapuud, mis on õunapuud ja pirnipuud, mis tähendab, et kui on väga väike aed, siis on hästi mõnus kasutada selliseid puid, mis võtavad tõesti vaid 1,5 x 0,5 m ruumi ja kannavad väga hästi.

Tsoneerimine, vihjed olemasolevast

Tsoneerimine enam-vähem niiviisi ongi mõeldud, et ei ole niiöelda konkreetseid ruume siia tehtud, et oleks müürid või seinad. On sellised tundelised ruumid. Kui peaukse vaate peal on kuus ilukirsipuud, mis annavad selle mõttelise seina tarbeaia ja teise suurema aiaosa vahele, kus on rohkem õhku ja ruumi. Ongi väga hea, et on selline jaotatus, see pikk vorst saab niiöelda tükeldatud ja tekivad omaette mõnusad aiaruumid.

Ja muidugi hästi palju võtsin vihjeid olemasolevast ja värve. Näiteks, kui majal on selline õrn hall ja helekollane, siis tegelikult see jalgtee saigi tehtud samasuguses pehmes tonaalsuses – tegemist on India looduskiviga Lossikivi-lt, mis imeliselt hästi sobitub selle majaga. Ja kuna see tee on hästi lähedal majale, siis see maja niiöelda siis tuleb aeda üle. Ja ära kasutatud samamoodi see väike müür, mis on tarbeaia jaoks tehtud – see on tellisest selline  Wienerbergeri põletatud tellis ja siin jällegi omakorda saavad kokku punaselehised taimed, mis jätkavad punase tellise väikest visuaalset riba. Et tegelikult on võimalik aias hästi palju ära teha sellega, kui vaatad, mis ümberringi on ja siis saad sealt võtta värvid, saad natuke vorme või muid mõtteid.

Aktsendid: skulptuur ja roosid

Põhiliseks fookuspunktiks siin aias loen veesilma, mis on Inglismaalt pärit ja tegemist on sellise rahuliku veesilmaga. Siin kunagi ei purska midagi, ei kuule isegi vulinat. Ainult siis, kui väga lähedale lähed – siis näed, kuidas see vesi ilusti valgub mööda kera alla ja siis tilgub sinna põhja. See veesilm ei ole ainult inimesi ligi tõmbav, sest on teada, et inimestele vesi meeldib, juba alateadlikult tõmbab veesilma poole, aga ka kohalik koer armastab veesilma väga ja pargilinnud. Ehk et selline veesilm on palju rohkematele, kui võiksid arvata.

Teine fookus võib olla on roosidel, mis siis õitsevad juulis, augustis ja värvide vahetumisel. Sellepärast et need roosid on võetud just sellised, mis annaksid karakterit natukene. Kui meil on muidu sellised mahedad toonid, siis roosid tulevad siin ikkagi tugevoranžina, sametise bordoopunasena ja siis püsikud annavad ühel hetkel lillat aktsenti. Nii, et siin seda värvide muutumist jagub. Kui taust on mõnus rahulik, siis taimed saavad just esile tulla. 

Ma tavaliselt kunagi ei pane roose üksinda, sest roos on hea, kui saab mingi kaaslase, sest roos on ilus juuni lõpust külmadeni, vahepeal võib väike paus sees olla. Aga mis juhtub enne – on küsimus, sest kui roos oleks üksinda, siis kuni juulini see ala oleks igav. Siinne elu algab juba kevadel koos sibullilledega. Tulpide õitsemise aegu on siin palju värve ja üks väga tore võrratu ja hästi lihtne taim on nõeljas leeklill, mis on maikuus – ta on padjand ja ta on selline õrn-õrn helesinine nii, et ta katab kõik need teeääred ilusti ära ja siis tulevad sealt tulbid välja ning tegelikult see kevadine või varasuvine pilt siin on ka väga huvitav, aga täiesti teist nägu kui see, mis tuleb roosidega.

Suve teine pool toob aeda kõrreliste põhilise, kõige ilusama aja. Siinne vitshirss on tegelikult selline, millel on hästi palju punast sees, ta on alguses roheline, aga pärast tuleb just see punane toon hästi välja ja teda on massina. Ta annabki sellise mõnusa tunde sellepärast, et ühel pool maja ääres on roosid ja teisel pool on see kõrreliste suur riba.

Kõrrelised kutsuvad sisse ja tekitavad väikese madala või poolkõrge müüri autoala vahele, sest autoala on väga suur siin. Autoala on ka natukene põnevamaks tehtud tal on muster sees ja siis on seal veel ka valguspunktid õhtusel ajal.

Hooldus

Kui hooldusest rääkida, siis kui ta on õigesti planeeritud ja taimealad on piirdega eraldatud murust, siis on hooldus alati lihtsam. Selle aia puhul on kõik imeliselt hästi, sellepärast et pererahvas on võtnud endale südameasjaks, et see on nende aed – nad tahavad siin toimetada. Pereisa tegeleb tarbeaia poolega (Seal on kõrgpeenras kvaliteetne Kekkilä aiamult ja puude-põõsaste muld) ja pereema teemaks on kõik see ilu ja julge pügamine, sest talle meeldib kääre käes hoida ja meeldib pügada ja kust midagi saaks ära lõigata – see on ainult suur rõõm eksole… Selleks peavad olema head tööriistad – Fiskars aiakäärid Loodusinvestist ja Stiga akuoksalõikur Loodusinvestist muudab lõikamise oluliselt lihtsamaks.

Ta võib end siia ära unustada, siis selles mõttes on kõik imeliselt hästi hoitud. Kui meie tiim peaks tegema sellisele aiale hooldust, siis me ise tavaliselt käime 4-5 korda hooaja jooksul, sest hea on teha kevadel esimene hooldus kus kõik talvest alles jäänud, saab siis ära puhastatud ja siis suve jooksul paar korda, mis on põhiliselt siis rohimised ja lõikused muidugi ja siis sügisel enne talve talve jaoks siis aia valmis panemine.

Võibolla on momente, millele ise ei tule, aga kui võtad kellegi, kes on hea disainer, kes vastavalt pere soovidele tuleb välja väga huvitavate momentidega, mida võiks aeda lisada ja ja milliseid elemente tuua – mida ehitada ja mis materjale kasutada. Sellise ajaloolise aia materjale ei ole võibolla kõige lihtsam leida – et kui aia piire peaks olema eriline või ütleme nagu ta siin on selline kergelt teravatipuline piire ilusti metallist – see ei ole selline, mida lähed ja ostad tavaliselt ehituspoest. Pead ikkagi mõtlema, milliste momentidega see sobitub. Need materjalid, üldmulje – aga samas et see tunnetus, mida aialt ootad, et see sobituks kokku – et ei peaks elama nagu kuskil muuseumis, vaid et see oleks sinu aed, aga just nende ajalooliste väikeste niiöelda momentidega.

See aed on nüüd seitsmendat suve ja ükskõik millisel hetkel ma siia sisse astun, näeb võrratu välja. Ta on huvitav ja siin on muutumist ja samas on temas selline klassikaline joon ka tuntav – see lõhn – kasvõi see pukspuu lõhn, mis minu jaoks toob kohe ütleme Inglismaa sellise tunde. See on kõik selline, mis on võibolla võib võtta kokku sõnaga atmosfäär. Et sellel aial on suurepärane atmosfäär – siin on hea olla ja kõik toetab – see materjalide mäng, mis siia sai pandud, kõlab hästi kokku ja siin on hea olla. Ma arvan, et see on põhiline.