Hoonest ja planeeringust

Hoone ise on eelmise sajandi algusaastatelt, aga siis 2000ndatel ümber ehitatud, algusepoole – endine palkmaja oma ajaloos ta oli kindlasti oluliselt väärikama fassaadiga kui täna ja ühtepidi oligi keeruline siin planeeringut paika saada. Kuna peres on kolm last, siis oli soov teha vähemalt kolm magamistuba – aga me tegime siia palju erinevaid planeeringuid lõpuks siis ikkagi, kui lasime ehitajal lahti võtta teatud kohad, et konstruktsiooni üle vaadata ja kontrollida, kas on võimalik midagi sellist teha, siis tuli välja, et ega ikka nii vabalt planeeringuga käituda ei saa ja siis tuli samm tagasi astuda ja uuesti siis vastavalt sellele, mis konstruktsioonid võimaldasid, teha uus lahendus. Selle tõttu jäi siis niisugune kompaktne kolme lastetoaga magamistuba, mis on mõistlik, sellepärast et ikkagi kui sa suvel siin käid, oled üldse väljas ja kui koju tuled, siis suhtled siin ja istud perega või tuttavatega  – magama sa lähed ikkagi väga lühikeseks ajaks. Kaks avaramat  – elutuba ja söögituba antud juhul toimib paremini. Ma arvan, et see lõpptulemus sai isegi parem tänu sellele et niiöelda olukord sundis selleks.

Valgest

Valge korteri projekteerimine – ütleme et seda igale ühele päris ei ole võimalik projekteerida. Esiteks paljud inimesed ei taha valget isegi rääkimata valgetest seintest, paljudel on sellega mingisugune haiglafoobia. Et teha täiesti 100% valge – seda jah juhtub harva, kui keegi on sellega üldse nõus. Kindlasti see on ainult siis võimalik teostada, kui tellija ise kuidagi ootab seda.

Aga praktilisuse mõttes tänapäevaste materjalidega on võimalik seda teha ka igapäevaelamiseks.

Antud korter on mõeldud suveelamiseks, ehk siis ta ei ole koguaeg 24/7 töös. Samas on siin materjalid sellised, et see peaks ka siis vastu, kui ta oleks igapäevakasutuses.

Jah, see ju toimib – saabki mängida valge erinevate varjunditega ja tekstuuridega. Tegelikult valgel ja valgel on väga suur vahe ja neid on ju kümneid ja kümneid erinevaid varjundeid ja eriti kui vaadata materjale – isegi kui võtad täpselt sama tooni valge, aga paned mingitele erinevatele materjalidele peale – tekstiil, mingisugune plastik, puit – puit kumab ikka tekstuurina läbi, siis tegelikult kõik need materjalid hakkavad hoopis teistmoodi elama – see valgete kooslus või mitmekesisus tekitabki hubase tunde.

Materjalid:

Kindlasti annab ka ruumi enda tunnetus füüsiliselt seda edasi, see põrand – ta on tegelikult pehme materjal, ta ei ole kõva. Puitu – öeldakse et puit on hästi hubane ja soe materjal – ta ongi oma olemuselt soe ja elav ja nagu kuidagi läbi ihurakkude tunned seda looduslikku ja hubast materjali, aga samas ta on ju kõva materjal. Siin jälle vastupidi on ilma igasuguse faktuurita põrand ilma vuugita, aga samas on ta jala all meeldiv ja pehme, antud materjal on elastne – ta on epolaadne materjal, aga epo on jäik ja kõva. Siin on all spetsiaalne helisummutav kiht, mis annab talle ekstra pehmuse ja ta annabki sellise mikrovajumise, meeldiva tunde nagu võibolla vaiba tunnet ta päris ei anna, aga ikkagi tunned seda hubasust ja pehmust. Ja selle võrra on see materjal ka soojem, suvel vastupidi jahedam. Helineelav kiht annab pehmuse ja isolatsiooni ka. See akustiline aluskiht ongi selleks mõeldud siin, et ta võtab sammumüraära.

Kuna see valge tuli lauale kohe kontseptsioonina, siis ma võtsin sellise eesmärgi, et võimalikult vähe elemente – et ei ole selliseid juurde pandud asju – pigem peaks kõik olema võimalikult vuugivaba, võimalikult sile, võimalikult vähe igasuguseid ehituslikke või sisearhitektuurseid lisandeid. Seetõttu sai valitud seesama Sika Comfortfloori põrand, et ei ole põrandal ühtegi vuuki, kuskil üleminekuid, mitte midagi, põrandaliiste ei ole.

Siis said valitud uksed, kus ei oleks lenge – lengid on alumiiniumraamidega. Et sul ei ole lengiraami rääkimata ukseliistudest. Ustel sai valitud sellised lingid, millel rosette ei ole – jälle, et detaili vähem, on selline minimalistlik link – loomulikult peithinged, loomulikult magnetlukud, mis on peaaegu igas arenduses juba – allalastavad lävepakud.

Teistest viimistlusvahenditest –  seinad on kõik värvitud ühte tooni välja arvatud märgruumide üks sein on aktsentsein.

Ma tavaliselt vanades majades soovitan alati klientidel kasutada Fermacell-plaati, see on puitmajale tervislikum, endale tervislikum kindlasti, ei ole seda kipsi ja mingit hallitusohtu ja ka materjalina ta on tugevam ja vastupidavam.

Laed – lagedega oli ka siin muidugi päris palju maadlemist.Laed kukkusid pähe ja vanad ventilatsioonitorud, mis siin olid – kõik see siin sai välja kraamitud aga siiski, et kuna vent pidi jääma, siis kahjuks lagesid nii kõrgeks teha ei saanud, kui algselt oli plaan, aga õnneks ehitaja siin väga palju suutis ikkagi välja pigistada ja tõsta, me siin iga millimeetri eest võitlesime, et see köögiosa oli ikka enne ütleks veel 30 cm madalam või isegi rohkem ja selliseid imelikke kõrguste erinevusi oli siin teisigi. Laes panime nagu vabariigi-aegset lage meenutava peegelvõlvi või selle kaare et mõnes mõttes nagu maja ajalugu kuidagi natuke stiliseeritult siin edasi anda koos nende omaaegsete kaarakendega. Jah, pehmust, tuli mõte anda.

Kui veel tagasi tulla selle kontseptsiooni juurde, siis ühte pidi ma tahtsin üsna puhast teha, lakoonilist, teisipidi ma hakkasin mingi hetk mõtlema, et kui kõik on süvistatud, kõik detailid – wc loputuspaagid, lülitid ja kõik asjad on sellised hästi napid, et kas see ei jää kuidagi kõle jälle teisipidi, et alati on see, et kui sa teed sellise hästi puhta karbi, kõik dekoori võtad ära, siis nagu see ekstra rõhutab seda kuidagi külmust ühtepidi, aga õnneks ta ei mõju niimoodi.

Valguslahendus sai täpselt sama kontseptsiooni järgi võetud – võimalikult vähe juurde pandud elemente – katsusin otsida võimalikult palju valgusteid, mis oleks sisseehitatud. Ehk tegelikult on siin enamus valgusteid kipsist. Jällegi oli suureks väljakutseks, see, et meil oli vähe kõrgust, sest need valgustid, mis lagedes on sügava reljeefiga ornamentidega kips, sellised vormides valatud valgustid -need tahavad tegelikult päris suurt paigaldussügavust.

Ka seinavalgustid nii elutoas kui magamistubades on need Flosi Soft Architecture valgustid, mis on samamoodi kipsist, seina sisse ehitatud ja elutoa väiksed seinapealsed ka kipsist – kõik on üle värvitud, justkui välja kasvavad seinast. Ka lagedesse oli mõte selliseid väikeseid spotte panna kipsist, aga kahjuks jälle oli see, et süvistusruumi ei olnud ja sinna pidi otsima sellise võimalikult väikese süvistuskõrgusega lihtsamad ilma randita valgustid, mis ka töötavad päris hästi.

Kui lagedest veel rääkida, siis on samamoodi need täna juba piisavalt levinud ja tuntud ventilatsiooniplafoonid, mis on ka sisse ehitatud ja kipsist üle värvitavad, kui see Eesti turule alles jõudis, siis ma üritasin mingitel objektidel seda kasutada – ehitajad saatsid mu kuu peale, et seda ei ole võimalik reguleerida ja see ei sobi ja kõik on halb ja paha, aga õnneks nad on täna jõudnud ka ehitajani – ütleme, jah – paljud ei ole sellest kuulnud, mõned kohe võtavad nõuks ja teevad, aga ütleme, et sellised tihti mingid ehitajad, mis on uus, üritavad eemale tõugata ja vältida aga täna jah, see enamus disainkorterites- ja majades on juba ka standard.

Köök ja elutuba

Kuna teatud seinu liigutada ei saanud, tegelikult oli soov köögi ja elutoa vahelist seina rohkem avada, aga siia pidi jääma mingeid kandvaid elemente ikkagi vahele, siis vähemalt suutsin ehitajatega kokku leppida, et siis väike nišš teha sisse, mis visuaalselt neid natuke ühendaks rohkem, et vitriinkapp, mis paistab läbi ja annab natuke valgust ja õhulikkust juurde, aga jah, kuna köök oli algselt sarnase koha peal, ja visuaalselt kuidagi tundus, et teda vähem ei ole siia mõtet teha, siis saigi tehtud ilma ülakappideta ja hästi õhuline lahendus, et ruumi kinni ei paneks, samas väga suurt kööki, kuna see on ajutine ikkagi suvine käimine ja tihti süüakse õues, siis tegelikult ütleme võibolla funktsionaalselt nii suurt kööki isegi vaja ei oleks olnud, aga kuna siis disaini mõttes või kuidagi see mööbli seinast seinani U-kujuliselt voolav vorm õigustas ennast ja väike panipaikade maht ja kapimajanduse kulub ikka lõpuks ära

Köögi puhul saime läbi pika pingutuse lakke integreeritud õhupuhastaja sinna ära paigaldada – ma leidsin ainult ühe toote, mis oli sobiva kõrgusega, ülejäänud kõik olid oluliselt kõrgema paigaldus kõrgusega.

Et kööki tuua juurde soojust, siis sai naturaalset puitu sisse toodud ja seda siis valgendatud, peitsitud, et siin tehti palju katseid, et õiget tooni leida, et ta ei jääks liiga külmvalge, aga seda puidustruktuuri ka ikkagi oleks olemas.

Need Ligne Roset toolid on välitoolid – tahtsimegi selliseid suuri vohavaid pehme olemusega toole – kellegil teisel ei olnud, olidki ainult Ligne Roset õuetoolid, aga nad olid ka teist värvi raamiga – me tellisime nad Eestisse, võtsime lahti, lasime pulbervärviga üle värvida valgeks ja uuesti kokku tagasi, et saaks valge tooli raami ka. Üle makstud tool selles mõttes, et ta on õuetool – sisetingimustesse ta võiks olla lihtsama kangaga aga ta on vett ja sademeid kannatav materjal, mis on väga hea – ta on hästi puhastatav ja ei võta mustust sisse. Valikute suhtes überkallis valik, aga ma arvan, et ekspluatatsiooni mõttes oluliselt lihtsam jälle, et kui sinna tõesti midagi kukub, saab kiiresti puhtaks ja ta ei tõmba nii ruttu mustust sisse et valged materjalid ikkagi on kapriissemad, kui ta oleks tavaline kangas, siis sellega võiks lõppeda kehvemini.

Köögitehnika osas seal kuna oligi plaan, et siin erilist suurt söögitegemist ei toimu, siis on need valikud ka sellised minimaalsed – väike pliidiplaat ja hädapärased asjad – põhiline ongi integreeritud joogijahekapp, et sul on suvel ikkagi veinid, asjad võtta, on külmkapid mingid, prügisorteerimised, nõudepesumasin ja pooleldi siis on pliidiplaat on nagu poolenisti süvistatud, tal on see õhukene klaasosa seal peal, lihtsalt materjalivaliku tõttu ei andnud seda täielikult süvistada, kuna iga materjaliga seda ei võimalda.

Elutuppa siis et ka kuidagi natuke elu sisse tuua, valitud pehmest materjalist – kindlasti ka akustiliselt töötav tapeedilahendus, Smartexist. Ja see siis annab elutoale natuke nipsu juurde, kuna elutuba võiks veidike hubasem olla – pehmust – see vaip ja diivan annavad ka siin pehmust ja olemust juurde.

Mööbli osas on võetud erinevatest kohtadest erinevaid asju et sellist pehmust või samas lihtsat vormi aga mugavust saada, et see lougne-tool koos jalatoega on valitud Atelierist ja diivan on ühe Norra firma disain, kes siis Eestis toodavad, lastud heleda kangaga teha, et siia sobituda.

Magamistoad

Pererahva magamistuba väga suur ei ole – sinna mahub nibin-nabin 1.60 voodi ja kuna ruum on nii väike, siis tavaliselt voodi on väga massiivne, siis tahtsin õhulisust anda, sellepärast sai see natuke lendlev tehtud, tagasi astuva sokliga, võimalikult õhuke eestvaates ja valgus alla, mis rõhutab seda õhulisust kuidagi veel, et paneb ta rohkem lendlema.

Mastermagamistoas tekkis mõte, et kuna siin need ümarad aknad ja ümarad vormid juba on kasutuses, siis kuidagi tuua seda erinevatesse pindadesse. Mis siis said esimese mõttena voodi peatsisse üle viidud, et kuidagi see pehme peats püstiste triipudena sisse tuua, praegu on see ma isegi ütleks trendikas, kuigi minu jaoks on see kuidagi halb sõna- trendikas. Ma üritan tavaliselt trendikust mitte taga ajada, et see interjöör püsiks ka 10 aasta pärast kuidagi väärtuslikuna või mitte et sa lähed sinna interjööri ja vaatad, oi, need elemendid olid 5 või 10 aastat tagasi moes, seda tunnet ei tohiks tekkida. Aga sellised jah triibud on küll hetkel moes, peab mainima.

Ja siis ma otsisin ka sinna kapile – kapil on siis plastik peal ustel, mis on, kui sa lähedalt vaatad, samamoodi mikrolainega, tal on ka siis samasugune ümar profiil – seda esmalt ei taju võibolla, et kui sa vaatad, siis ta ei ole päris lihtne ja sile materjal.

Ja siis muidugi need Flosi valgustid seal samamoodi jälle sisse ehitatud ja ümarad oma olemuselt, jah pehmendada selle väikese ruumi väiksust või kõledust. Kui väike ruum on lihtsalt kandiline ruum, kaks mööblitükki sees, siis ta tegelikult on tühi ja iseloomutu ruum, et kui panedki sinna paar head aktsenti nagu näiteks needsamad Flosi valgustid, siis ta nagu tõstab selle juba hoopis teisele tasandile – kui sinna oleks pannud lihtsalt laelambi, voodi seina ja kapp teise seina, siis tuba oleks iseloomutu. Siuksed kuidagi ruumist ruumi sama võttega asjad seovad kindlasti selle kogu korteri kokku – see on üks asi, aga teine asi, et anda iseloomu – et väike ruum justkui, aga samas et tal tekiks mingi teine nips juurde.

Magamistuba oli ülitilluke, käiguruumgi on seal voodi kõrval nii minimaalne – mida ma tavaliselt tegelikult ei tee, a kuna seal ruumi selleks ei olnud ka voodi oli soov teha algselt paksema äärega kuidagi ja pehmem, aga kuna reaalselt meil iga millimeeter või sentimeeter olid arvel, siis me pidime selle voodikarkassi tegema mitte pehmendatud materjalist ja paksema, aga siis õhukesest karkassmaterjalist, et vähekenegi säiluks seda käiguteed seal ja kuna mul olid plaanitud sinna need Flosi seinavalgustid, mis võtavad päris palju seinaruumi ära, siis tegelikult ei jäänud enam voodi peatsi juurde ruumi pistikutele seina peal. Ja siis saigi lihtsalt need liigutatud öökapi sisse, teist võimalust ei olnud, et see on selline, aga ma arvan jällegi, et päeva lõpuks oli see õige otsus.Kui need oleks sinna jäänud, siis need rikuksid valgusti kõlavust seal, kui need kohe seal kõrval oleks, siis need rikuksid seda vaadet.

Kuna laste magamistuba – et jäi üks magamistuba kolmele lapsele, siis tuli hästi ruumisäästlikult voodid ära lahendada. Samas ei tahtnud seda niimoodi kinni panna kogu mööbliga jälle, et see õhulisus kuidagi ei kaoks, siis see üks voodi sai lakke riputatud ühest nurgast, teistest on ta seintele kinnitatud ja alumine voodi on, nagu mõlemad on siis maapinnale toetuvad, aga neil ei ole sellist traditsioonilist raami ja peatsit, mis ühtepidi hoiab ruumi kokku ja tegelikult neil kõigil kodus on 1.60 laiad voodid, et sellepärast oli ka algne soov tegelikult, et kõigile see lai voodi teha, siis et jälle liiga massiivseks ei lähe, siis ülemine voodi on natukene kitsam – 1.20 lai ja alumised on siis 1.40 laiad voodid. Ja et mingeid asju ikka vaja kuskil hoida, siis sai lahendatud see teisele voodi tasandile minek trepp-kapina ja voodi alla veel pikad sahtlid ja väike kapikene siis teise, eraldi seisva voodi juurde ka lisaks. Et mingi panipaigaruum ikka jääks.

Vannitoad

Vannitubade suhtes tahtsime kohe teha erineva viimistlusega vannituba, et väike korter, aga ei pea kordama, kuna niigi on siin vähe viimistlusi ja vähe materjale Ühe puhul oligi mõte jätkata seda põhilist ideed, et võimalikult vuugivaba, võimalikult vähe erinevaid ühendusi, ja seetõttu siis üks märgruum on tehtud mikrotsemendiga, kus on kõik pinnad kaetud mikrotsemendiga – duššinurk kaasa arvatud. Mis siis võimaldab teha seda, et ei ole vuuke, mis koguvad mustust ja tegelikult on selline mitte väga praktiline.

Ja teine vastupidi sai valitud siis selline iseloomuga keraamiline plaat, on väga omanäoline ja seal ma ei tahtnud teisipidi teha seda liiga totaalselt, või kuidagi, et ta on üle terve ruumi, seetõttu tegime sellise a la porte pool seinakõrgust on tehtud mosaiikplaadiga, põrand kaasa arvatud ja siis seina ülemine osa on värvitud sile pind. Aga selleks, et ei jääks sellist plaadiranti  – kogub tolmu ja oleks kuidagi selline inetu, siis ehitaja nägi päris palju vaeva ja käsitööd sai teha – kuna see mosaiik ei ole sellise sirge servaga, vaid tähiku kujuga, siis seal tuli väga palju vaeva näha, et serva sisselõige teha, et saada see plaat samasse tasapinda ja ilusti vuugid ja kõik klappima, et see on kindlasti selline tänuväärne töö, mis mida ma arvan iga ehitaja ei oleks tahtnud teha.

Ja ühte märgruumi sai paigutatud ära nö majapidamisruum, kus siis tegelikult on ka kõik niiöelda tehnosõlm seal kapis sees. Seal on siis elektrikilp, seal on mingi ventseade vist, tal on paljupalju asju sees kaasaarvatud siis koristusvahendid ja pesukuivatus, pesu pesemine – kõik siuke minimaalselt hädavajalikud asjad on kõik sinna kappi siis ära peidetud.

Loputusplaadid on süvislahendusega, et jätkata seda sama joont et võimalikult vähe eenduvaid ja väljapaistvaid elemente.

WC potid on siis pandud seinapealsed niiöelda, et alt oleks hea koristada, et ei oleks kokkupuutepunkti jälle põrand oleks vaba ja samas annab õhulisust. Selles märgruumis, kus on  keraamiline plaat – sinna otsustasime panna duššialuse, selleks et selle keerulise mosaiigiga ei peaks mingeid kaldeid ja trappide paigaldusi tekitama – see tundus siuke nagu ülepingutus või kuidagi no see puhas duššialus töötab seal minu arvates ka väga hästi, aktsendiks sellele keraamilisele plaadile ja teises mikrotsemendiga duššinurgas seal on siis kasutatud Tece renntrappi, mis on samamoodi nagu loputusplaat kaetud valge klaasiga. Segistid seinasisese paigaldusega – jällegi see annab seda hooldusvabadust juurde ja valget värvi.

Peeglid said ka eritellimusel tellitud – selleks, et saaks täpselt õige suurus nii öelda ruumi sobiv tagavalgusega

Lõppsõna

Antud korter on nüüd juba kaks aastat vana – niipalju, kui siin on käidud, on ta saanud korralikku kasutust ja ma arvan, et ta püsib sellisena veel pikalt.

Xxxxx

About the building and the layout

The building itself dates back to the early years of the last century, although it was remodelled in the 2000s. Originally a log house, it would undoubtedly have had a far more dignified façade in its earlier history than it does today, and in that sense arriving at a clear layout was quite challenging.

As there are three children in the family, the brief was to create at least three bedrooms. We explored a number of different layout options, but ultimately, once certain areas were opened up by the builder to inspect the structure and assess what was actually feasible, it became clear that the plan could not be altered as freely as we had hoped. This meant taking a step back and developing a new solution based on the structural constraints.

As a result, the bedrooms for the three children were designed to be relatively compact, which is entirely reasonable: during the summer, life here largely happens outdoors, and when you return home, you spend time socialising with family or friends. Bedrooms are, after all, used for a relatively short part of the day. In contrast, the two more generous spaces – the living room and the dining room – function much better when given more room. In the end, I believe the final result is actually stronger, precisely because the circumstances forced this approach.

On white

Designing a white apartment is, one might say, not something that can be done for just anyone. Many people are reluctant to embrace white at all, let alone white walls, often associating it with a kind of hospital-like sterility. Creating a truly 100 per cent white interior is therefore rare, and usually only possible when the client explicitly hopes for and welcomes such a result.

From a practical standpoint, however, contemporary materials make it entirely feasible even for everyday living. This particular apartment is intended for summer use, meaning it is not occupied 24/7, yet the materials chosen are robust enough to withstand daily use as well.

The concept works precisely because it allows for play within white itself – its different shades and textures. In reality, “white” can vary enormously: there are dozens upon dozens of nuanced tones. Especially when applied across different materials – textiles, plastics, wood – even the same shade of white behaves differently. Wood, for instance, always allows its texture to show through. As a result, each surface comes to life in its own way, and it is this layered composition and diversity of whites that ultimately creates a sense of warmth and comfort.

Materials

The physical experience of the space plays a crucial role here, and this is conveyed very directly through the flooring. The floor is actually a soft material rather than a hard one. Wood is often described as warm and cosy – and it truly is warm and alive by nature, something you sense almost instinctively, through your body, as a natural and comforting material. Yet at the same time, wood is fundamentally hard. Here, the situation is reversed: the floor has no visible texture and no joints, but underfoot it feels pleasant and soft.

The material used is elastic – it is epoxy-based, although epoxy itself is typically rigid and hard. In this case, however, a special sound-absorbing layer has been installed beneath it, giving the surface additional softness and a subtle sense of “micro-yielding”. It does not quite replicate the feel of carpet, but it does create a noticeable sense of comfort and softness. This also makes the floor feel warmer; conversely, in summer it remains pleasantly cool. The resilient underlayer provides both softness and insulation, while the acoustic backing is specifically designed to reduce footstep noise.

As white was established as the core concept from the outset, my aim was to reduce the number of elements as much as possible. Rather than adding layers or decorative features, everything was designed to be as seamless, smooth and uninterrupted as possible, with minimal architectural or interior design additions. This is why the Sika Comfortfloor system was chosen: there are no joints, no transitions, no skirting boards – nothing to interrupt the surface.

The doors were also selected without traditional frames; instead, aluminium shadow-gap frames were used, eliminating visible casings or architraves altogether. The door handles were chosen without rosettes, again to reduce visual detail – simple, minimalist handles paired, of course, with concealed hinges, magnetic locks (now standard in many new developments), and drop-down thresholds.

In terms of other finishes, all walls are painted in the same tone of white, with the exception of one accent wall in the wet areas.

When working with older buildings, I generally recommend using Fermacell boards. They are healthier for timber structures and for occupants alike, as they avoid gypsum and reduce the risk of mould. As a material, Fermacell is also stronger and more durable.

Ceilings

The ceilings, too, required a fair amount of struggle. In some areas they were literally collapsing, and the old ventilation ducts that ran through the space all had to be removed. However, because ventilation still needed to remain, it was unfortunately not possible to raise the ceilings to the height originally envisioned. Thankfully, the builder managed to gain and lift as much height as possible – we fought for every millimetre. The kitchen area alone had previously been some 30 centimetres lower, if not more, and there were several other awkward variations in ceiling height throughout the apartment.

A mirrored vault or gentle arch was introduced into the ceiling, referencing the type of ceilings found in buildings from the interwar period. In a way, this was a stylised gesture toward the building’s history, echoing its original arched windows. The intention was also to introduce a sense of softness into the space.

Returning to the overall concept, on one hand I wanted to keep the interior very clean and restrained; on the other, at a certain point I began to question whether embedding everything – flush-mounted toilet cisterns, switches, and other pared-back details – might result in an overly stark or cold atmosphere. There is always the risk that when you create an extremely “clean box” and remove almost all decorative elements, the sense of coldness becomes accentuated. Fortunately, in this case, the space does not read that way.

Lighting solution

The lighting was approached according to the same concept – keeping the number of added elements to an absolute minimum. I aimed to select as many built-in fixtures as possible, and in fact most of the lights here are integrated into plaster. One major challenge was the limited ceiling height, because traditional plaster lights with deep relief or ornamental moulding typically require significant installation depth.

The wall lights in both the living room and bedrooms are Flos Soft Architecture fixtures, also made of plaster and recessed into the walls. Even the small living room wall-mounted lights are plaster, all painted over to appear as if they organically emerge from the wall. There was an idea to include small plaster spotlights in the ceilings as well, but again, there wasn’t enough depth for recessed installation, so we had to opt for simpler fixtures with minimal recess height – which, fortunately, work very well.

Regarding the ceilings further, the built-in ventilation grilles are similarly plaster-covered and paintable. When these first appeared on the Estonian market, I experimented with them on a few projects, but the builders initially resisted, claiming they couldn’t be adjusted and that the system was problematic. Fortunately, today these grilles are widely accepted, and most designers now include them as standard in contemporary apartments and houses. It’s a clear example of how innovative solutions often take time to be embraced in practice.

Kitchen and Living Room

Since certain walls couldn’t be moved, there was a desire to open up the wall between the kitchen and living room more, but some load-bearing elements still had to remain. We managed to agree with the builders to create a small niche within the wall, which visually connects the spaces a bit more. A glass-front cabinet was installed here, allowing light to pass through and adding a sense of airiness. The kitchen itself remained in roughly its original position. To maintain openness, the design omitted upper cabinets, creating a light and airy solution. Given that the apartment is primarily used in summer and meals are often eaten outdoors, a very large kitchen wasn’t necessary. Functionally, the space could have been smaller, but from a design perspective, the continuous U-shaped layout from wall to wall felt justified, providing some storage capacity while keeping a clean and streamlined look.

Installing the integrated ceiling extractor was a challenge; after extensive searching, only one product had a suitable installation height, as most others required significantly more space. To introduce warmth to the kitchen, natural wood was incorporated and treated with a light whitewash to achieve the right tone – not too cold, yet retaining the wood’s natural texture.

The Ligne Roset chairs are originally outdoor chairs – we wanted large, soft, voluminous seating that no other supplier had. The chairs came in a different frame color, so we had them disassembled, powder-coated white, and reassembled to match the interior. Though expensive, this choice was practical: the material withstands water and precipitation, is easy to clean, and does not absorb dirt like conventional fabric – ideal for maintaining white surfaces in everyday use.

Kitchen appliances are minimal, reflecting the fact that little cooking is done here. A small hob, basic essentials, and primarily an integrated wine fridge were included for summer use. The hob is partially recessed with a thin glass cover – full recessing wasn’t possible due to material limitations. Other essentials like a fridge, recycling units, and a dishwasher were included.

In the living room, soft materials were chosen to bring warmth and acoustic comfort. Smartex wallpaper was used to enhance acoustics and add subtle texture, creating a cozier atmosphere. The carpet and sofa contribute additional softness and character. Furniture comes from various sources to balance simplicity, comfort, and softness: the lounge chair with footrest is from Atelier, while the sofa is a Norwegian design adapted in Estonia with a light fabric to fit seamlessly into the space.

Bedrooms

The master bedroom isn’t very large – it just fits a 1.6 m bed. Because the space is small and a bed usually dominates visually, I wanted to create a sense of airiness. The bed was therefore designed to feel somewhat “floating,” with a recessed base, a slim front view, and integrated lighting underneath, which enhances this lightness and gives it a lifted, almost floating appearance.

In the master, the idea emerged to reference the existing rounded windows and curved shapes in other elements of the apartment. This translated into the headboard, where soft vertical stripes echo the curves, adding texture and subtle visual interest. While such striped detailing is currently fashionable, my intention was never to chase trends; I aim for interiors that retain their value and appeal even ten years from now.

The wardrobe doors continue this concept, featuring a subtly rounded profile under a smooth plastic surface. Up close, the detail becomes apparent, adding depth and character to what might otherwise appear as a simple surface.

The Flos wall lights are again recessed and rounded, softening the intimacy of the small room. In such a compact space, a standard bed, ceiling lamp, and wardrobe would make the room feel empty and characterless. Strategic accents like these built-in lights elevate the space and give it personality. These consistent gestures across rooms help unify the apartment while adding distinct character to each space.

The children’s bedroom accommodates three beds and required careful space-saving solutions. To maintain a sense of openness, furniture was kept minimal. One bed is suspended from the ceiling in one corner, while others are wall-mounted or supported on the floor without bulky frames or headboards, which would otherwise constrict the room. The upper bed is slightly narrower (1.2 m) than the lower ones (1.4 m) to avoid a too-massive appearance. Storage was integrated into the design: the staircase to the upper bed doubles as a cupboard, with long drawers beneath the lower beds and a small cabinet for the separate bed, ensuring adequate space for belongings while keeping the room airy.

In the master bedroom, given the extremely limited floor area, the bed frame had to be constructed from thin, non-padded material to preserve a minimal circulation path. Initially, a thicker, softer frame was considered, but every centimetre counted. Placement of the Flos wall lights further constrained space for electrical outlets near the headboard, so the sockets were moved to the bedside table – a decision that ultimately preserved the clean visual line and the harmonious effect of the lighting.

Bathrooms

For the bathrooms, we immediately wanted to create distinct finishes so that even in a small apartment, each space would feel unique and not repetitive. In one bathroom, we followed the main concept of minimizing joints and connections, which led to a fully microcement-finished space – including the shower corner. This allows for a seamless, grout-free surface that is easier to maintain, although microcement itself isn’t the most practical material.

The second bathroom took a contrasting approach, featuring a highly distinctive ceramic tile. Rather than covering the entire space, we applied the tile in a “half-wall” style – mosaic tiles on the lower half of the walls and the floor, with a smooth painted surface above. To avoid unsightly edges that collect dust, the builder carried out very meticulous craftsmanship. The mosaic tiles, shaped like small stars rather than having straight edges, required precise cuts and careful alignment to ensure clean joints and a perfectly flush finish – a demanding job that many builders might have avoided.

One wet room was designed to accommodate a small utility area, concealing the technical systems inside a cabinet. This includes the electrical panel, ventilation unit, cleaning supplies, laundry drying, and other essentials – all neatly hidden to maintain a clean and minimal aesthetic.

Flush-mounted cistern plates were chosen to continue the principle of minimizing protruding elements. Wall-mounted toilets were installed to keep the floor clear for easy cleaning and to enhance a sense of openness. In the ceramic-tiled bathroom, a shower tray was installed to simplify installation, avoiding complex slopes or drains that would interfere with the intricate mosaic pattern. In the microcement shower, a Tece linear drain was used, covered with the same white glass as the flush plate. Wall-mounted faucets were used throughout, providing both a maintenance-free solution and a seamless white aesthetic.

Mirrors were custom-made to ensure exact dimensions and perfect fit with backlighting.

Final words

This apartment is now two years old. Based on its usage so far, it has proven to be practical and durable, and I believe it will remain in excellent condition for many years to come.