Interjöörimessi jaoks 2022 ehitasime majamulaaži, tekitades miljöö, nagu oleks tegemist päris majaga aastatest 1900, mida nüüd justkui renoveeritaks väiksele perele nädalalõpu majaks. 

Välisilmes sai kasutatud selliseid laudisprofiile ja värvitoone, mis seda perioodi iseloomustavad ja võiks sobida ka tänapäeval näiteks Käsmu seda tüüpi maja viimistluseks. Maja otsaseinas tõstsime nn soojustusega seina osaliselt sissepoole ja saime tekitada väljapoole väikese kuurikapi tööriistade jaoks ja veekraani õuevooliku tarvis. Tegemist on uue mudeliga, mis ei külmu ära, sealt saab vee lihtsalt välja lasta. Kuuri usteks said korallpunased kalasabalaudisega liuguksed. Kogu maja välislaudises sai kasutatud 3 erinevat lahendust. Sinakal fassaadil aitab funktsionaalne veelaud rõhutada ka maja horisontaalsust. On ka natuke moodsama laudisega osa, juhuks, kui on lisaehitise soov, siis uus ehitis sobiks vormistada nii. Erisuuruses profiilidega laudise osa oli viimistletud halliks. Oli hööveldatud laudist väikse profiilservaga, oli laudis, kus oli ainult peensaetud pind, mis võtab hästi värvi ligi ja paneb kaloodusele väga hästi vastu. 

Siselahenduse lõin eeldustel, kuidas võiks sellises keskkonnas täna elada kaasaegne noor pere ja ei teeks seda nagu linnamaja vaid kokkuvõttes selline mõnus uus, natuke vanamoodne: uusi detaile, vanu detaile, värvilahendused pigem vanemast ajast jne. Värvitoonidega hoidsin pimedamates ruumides soojust üleval. Ise nimetan seda kollast tooni „püramiidikollaseks“ – selline soe, õhkav, justkui kusagilt teisest dimensioonist. Suured seinapinnad seal, kus viibitakse kauem, said soojemad hallid toonid, sest akendest avanevate loodusvaadetega ei ole mõtet üldse võistelda. Vaid ühele seinale tegin ajastutruud šabloonmustrit, kus toonivahe oli sõnulseletamatult õrn, väike. Mustri idee napsasin arhiivipiltidest juugendliku Neeruti mõisa seinamaalingust. Elutoa, köögi ja ka märgade ruumide seinad viimistlesime Safrani naturaalsete värvidega: lubi- ja marmorvärvidega, mis on puhastatavad, aga ka vananevad kaunilt. Tegelikult on see ju ilus! See ongi see aeg ja see, mille pärast me armastame vana mööblit, kulunud, päevi näinud esemeid, mis annab interjöörile selle „miski“, mis on nii tänuväärne, loomulik ja näitab, et selles majas on elatud aegu ja aegu.

Naturaalseid värve, laudpõrandaid ja ka maalitud laudpõrandaid. 

Elutoa osa, mis sai tehtud läbimurdena suurest majast, sai tehtud suvetoana veranda moodi. Natuke lilli, uut ja vana mööblit.

Mugav valguslahenduses – Nimbus Mööblifurnituurist – on äge lauavalgusti, mis on akudega laetav, pole vaja kaableid vedada igale poole ja on kaasaskantav. Saame kasvõi linnas valgustite akud täis laadida ja nädalavahetuse peavad nad siis ka vastu. 

Majas sees elektrisüsteem sai lahendatud osaliselt romantiliselt vanamoeliselt ja teine osa siis moodsalt ja kaasaegselt. Schneideri lülitid ja pistikupesad seinapealse nöörkabliga on päästev lahendus, kui me ei soovi näiteks vana viimistlust, maalinguid kahjustada. Shabby Shick – levinud lahendus. Uuemas osas on moodsad lülitid ja pistikupesad on seinasiseste kaablitega lahendatud.

Valgustusega tavaliselt ma eriliselt üle ei pingutaks maakodus. Nii vähe kui võimalik, sest pimedas läheme ju juba magama, kasutaks rohkem aknast tulevast loomulikku valgust. Nimbuse leedvalgus võtab vähe elektrit – need minimalistlikud valgustid valgustavad hästi, ei paista silma. Valguskehand on magnetist eemaldatav ja saab eraldi laadida. Maapiirkondades ju läheb tihiti elekter ära ja selline autonoomsus siis on hädavajalik. Neid magnetrõngaid võib olla seina peal mitmes erinevas kohas ja nii saame ühte ja sedasama lampi tõsta sinna, kuhu täpselt vaja on. Minu meelest geniaalne lahendus!

Elutoa pehme mööbel pärineb Tarmekost, kattekangasteks on Sircel Fabricsist, meeldivad ja pehmed materjalid, mis on ilmastikukindlad. Need diivanid võivad olla kasutuses ka õueruumis. Kompleksselt olen lahendanud ka haakuvat tooni kangastega lamamistooli madratsid ja padjad, mis on kõik samuti õuekõlbuliku kangaga kaetud ja võivad liikuda toa ja õue vahet. Lisamööbel sai projekteeritud võttes arvesse eelmise ja üle-eelmise sajandi suundumusi, neid tänapäevastades – lüpsipinki meenutav seljatoega iste pliidi ees istumiseks. Sellelaadsetel pinkidel olid ju jalad võluvalt ristirästi all. Samast inspiratsioonist lõin ka raamatute vaatamise laua – valged pulgad meenutavad võtteid sajandialguse juugendmööblist: õhulised vitriinid, stellaažid, lillepostamendid, kuhu paigutati lilli, nipsasjakesi, mälestusesemeid.

Osa mööblit, mis sobis, sai kokku laenatud erakollektsioonidest: tummisem hall täispuitmööbel Ivi-Els Schneideri sulest sobib nii õue kui verandale söögitoamööbliks. Lutheri vabrikust pärit painutatud vineeriga õhulisena mõjuvad toolid ja väike sohva – pärit just vaatlusalusest ajastust ja hea õnne korral saab neid ka antiigipoodidest veel ka osta. 

Elutoas on naturaalsest peenvillasest kangast kardinad. Kabinetis linasemat tõugu kangad. Kuna on suured maast laeni aknad, oleks justkui klaaskuup keskele paigaldatud. Kardinadki said õmmeldud nii, et kardinad on kahepoolselt vaadeldavad, ka väljastpoolt.

Ruumi kütmiseks tuli uudne ja erikujuline ahi, mis pani mind ulme kergitama alguses, aga kui ta juba kohal oli ,siis ta nägi välja päris huvitav. Sai väga palju tähelepanu messil. Välja näeb mittemoodne, mittevana, aga seestpoolt kõrgtehnoloogiline, hoiab kaua sooja sees, aga on väike.

Köök on suur ja avar, otse väljapääsuga õue – terrassile. „Sõjaaegse“ näituseköögina jäi ära võimalus MDF plaadid värvida. Seetõttu mängisime olukorra loovalt ümber: naturaalset MDF-plaati võib viimistleda ka kodus ise, mina maalisin sinna kevadised kerapajud. Soovi korral võib fikseerida lakiga. Fassaad sellel köögil oligi eksponeeritud sellisena, et see võiks olla ainuke, mida aastakümnete jooksul üldse uuendada või vahetada. Muidu sai tehtud selline otsus, et karkass köögimööblil oleks äärmiselt tugev: hea materjal, laserkanditud. Kusagilt ei lähe vesi vahele, midagi ei saa üles paisuda. Samuti furnituur: siinid, pocket-ukse furnituur seinaosas jne, kapisisene valgus, kestavad väga kaua. 

Huvitav leid kööki sai valgustuse osas Moodsast Valgustusest sari Bomma, millega sai võrgupoi laadse kupliga sisse tuua merehõngu. Puhutud naturaalse moega kerajad klaasvormid nööridega sõlmitult. Äärmiselt äge aktsent köögisaare kohale.

Saun, dušširuum ja väike wc. Eraldi tuba sai praegu lahendatud kabinetina, kuid võiks olla ka laste magamistuba või midaiganes. HM Stone kivimeistrid meisterdasid sinna ka kohalikust paekivist imelise valamu minu jooniste järgi. Seinad, kuhu veepritsmed satuvad, said plaaditud. Käsitööhõngulised armsalt kulunud välimusega plaadid oma ovaaljate reljeefidega loovad ka eelmise sajandi alguse atmosfääri ja tekitavad tunde, nagu oleks need seal kogu aeg olnud. Kontrastiks vanamoodsusele on täiesti uued Vola segistid –  Taani tippdisain, osaliselt nii minimalistlik, et ei ole nähagi. Sauna ja dušširuumiga külgneb ka väike terrass, kus on ka suur välivann ja retrohõnguline Rootsi disaindušš, mis on õuekasutuseks mõeldud. Jätab mulje, nagu oleks ise tehtud. Veetlev, lihtne ja selge vormiga dušš on ka väga lihtsalt kasutatav. 

Magamistoa juures on maakodulik garderoob, mööblimeistri juures valmistatud moodulmööbel peitsiti Teknose lasuurse värviga. Lihtsate vahenditega tehtud moodulgarderoob. Nagid ja lisandid meenutavad eelmise sajandi algusaegu. Natuke juugendlik – sooja tooniga vasksed pisut kulunud metallelemendid.

Natukene mitte nii tavaline. Kõik jäi välja paistma – konksud ja riiulikesed. Just, et ei oleks lükandpeegelustega linnas olev kapp, vaid oleks maalähedane ja lihtne, kergelt kasutatav. Tagasi juurte juurde: nael seina peal ja sinna riputatakse jope otsa.

Magamistoa laudpõrandale said maalitud Teknose värvidega erikujulised tuulteroosid. Idee poolest oli see näitusemaja ju põhjarannikul mereäärses külas, mõne kapteni või kaluri maja. Kuna üldiselt sai magamistoas hoitud hästi tagasihoidlikku värvigammat, siis ainukeseks aktsendiks sai Bomma skulpturaalne, Murano puhutud klaasist valgusti. Värvilised erineva kujuga mullid. Talle moodustasid toetava keskkonna kollane sein, värvitud põrand, ladustatud vanad voodiotsad, mille ees tavaline jalgadega kušett. Voodi juures on minu tehtud puidust kraana moodi valgustid, mis vb vihjavad klassikale – Tizio valgustile, mille Richard Zapper pool sajandit tagasi Artemidele tegi.

Kunst kuulub ühe kodu juurde, ilma selleta oleks nukker. Hästi kaunid vaated küll aitavad, aga ikkagi on kunsti ka vaja. Kööki sai lahendatud fiktsioonina – nagu oleks vastavast hoonest leitud tapeeditükid, mis on vormistatud klaasi alla justkui herbaariumi leheküljed – viidates maja pikale ajaloole. 

Elutoas tekstiilikunstnik Aet Ollisaare natuke maavillane, ühest kangastelgede juurde kuuluvast riistapuust komponeeritud kunstiteos. Kabinetis Sirje Peterseni maal. 

Minu silmale on siin tegemist tervikuga. Sain kuulutada oma agendat, milleks on moodsa, vanamoodsa, antiigi, tänase, mingite mööblilahenduste komponeerimine, kus idee on vana, aga lahendame seda mingis uues võtmes. Või siis hoopis vastupidi. Natukene segamini, natukene üllatusi pakkuv, kohati kulmukergitav interjöör. Minu jaoks on see mäng, pingpong uue, kaasaegse ja vana vahel, mis lõpuks kõlab, nagu oleks ta olnud juba aastakümnetega kujunenud.

Kui otsitakse inspiratsiooni, siis tasub tähele panna, et pinterestis ega enamasti ka ajakirjades me ei näe tervikuid. Kui tehakse ise, ei kutsuta kedagi appi, siis püüdke ikka tervikut tabada. Kui liigute ühest ruumist teise, et see ei oleks väga teistmoodi. Igas ruumis võiks olla natuke midagi värvitut, natukene midagi naturaalset, natukene midagi uut ja natuke midagi vana ja et see kõik nagu ladestunud kihtidena mingi aja jooksul, mis siis, et te ehitasite selle vb valmis ühe aasta jooksul. Ta võiks sisaldada endas läbilõiget teist, vb eelmisest omanikust, vbl säte midagi ära renoveerida, kui alles ostsite, kui pole päritud, et tekiks rikas interjöör. Ei maksa häbeneda katkist värvi jne