Taastatud esivanemate talu Läänemaal

20. sajandi alguses esivanemate ehitatud hoone on taastatud pererahva jõul ja sisearhitekt Ivi-Els Schneideri nõul. Esialgu tundus, et hoone tuleb lammutada, kuid kogenud sisearhitekt julgustas vana maja uuele elule äratama. Hoone muudeti tänapäevaseks – lisandusid pesuruum ja mugav terrass. 

IVI-ELS SCHNEIDER

sisearhitekt

Vana maja kaasajastamine on alati keskmisest keerukam ülesanne. Mõnikord  on see nagu ristsõnade lahendamine – kuidagi ei hakka hargnema, kuni ühel hetkel hakkavad mõtted jooksma ja saabki plaani paika. See on nii mõnus tunne!

Tegu on ühe noore pere esiesivanemate vana talukohaga hajakülas looduskaunis üksikus kohas. Noored ehitasid krundile kõigepealt väikese suvemaja, arvates, et vanast majast asja ei saa. Nad mõtlesid isegi selle lammutamisele, kuid mina leidsin majas palju väärtuslikku ja nii asusimegi talumaja renoveerima. Vanade majade puhul on eriti põnev võrrelda: mis siin kunagi oli ja mis on nüüd. Vahe on meeletu ja tore on näha ka õnnest säravaid omanikke.

Maja konstruktsioonidega oli kõik hästi, sest eterniitkatus oli tugev ega lasknud vihmavett läbi. Alles olid vahvad vanad ahjud, mis nüüd korda tehti. Vana puupliit oli kahjuks oma aja ära elanud – tegime uue. Korstnapühkija vaatas korstnad üle ja needki said korda.

Seejärel hakkasime koos omanikega jupiti vaatama, mida veel teha saab ja mida noored ise soovivad. Maja on eelmise sajandi alguses ehitatu kohta suhteliselt suur. Ilmselt elasid siin jõukad inimesed – esimene korrus on üle 100 ruutmeetri. Ruumilahendust küll kohendasime, kuid suurt me midagi ei muutnudki, ainult kunagise sahvri asemel on nüüd pesuruum. Köök jäi köögiks ja toad tubadeks. Majale kavandasime juurde tuulekoja, mida varem ei olnud – see õigustab end meie kliimas väga.

Säilinud olid vanad laed, põrandad ja uksed, ka võluvad palgist toekad lengid ja muu, kuigi ajahambast pureda saanud. Need puhastati ja tehti korda. Aknad olid paraku nii läbi, et maja sai uued aknad. Siseviimistluses ei ole esikohal ainult puhastatud palk. Kui on ikka häärberi tüüpi maja, siis on tapeet igati omal kohal – on soojem ja helgem. Kokku saigi sobitatud palksein, puitpaneelid ja tapeet. Loomulikult paigaldati uus turvaline elektrisüsteem ning leiti ajastuga sobivad lülitid ja pistikupesad.

SKa sisekujunduse püüdsime lahendada võimalikult ajastutruult. Kuigi vanasse majja võib luua ka täiesti modernse lahenduse, oli pererahval alles talu vanu mööbliesemeid, mida tasus taastada. Juurde ostsime vaid seda, mis puudu. Osa mööblit tuli kaasa pere linnakodust, mis on ajutiseks asenduseks täiesti mõistlik mõte. Noor pere, kus kasvamas kolm last, ei saa praegu pühenduda ainult kodusisustusele ja korraga kõike lihtsalt ei jõua! Maja on ellu äratatud ja küll iga asi tuleb omal ajal.

Tänapäeval on eklektikat taas palju ja see ongi loomulik. Arhitektuur on alati kõik sisekujundusvoolud üle elanud. Kui näiteks mõisahoone oli ehitatud baroki ajal, siis järgmised põlved täiendasid sisustust vastavalt oma soovidele ja vajadustele. Kui baltisakslased 1920. aastatel mõisatest lahkusid, olid mõnes mõisas viletsusest juba raudvoodid sees. Elu on selline!

Köögis panime rõhu uue korraliku pliidi ehitamisele. Eritööna valminud pliidiraud sai nii suur, et integreerisime sinna kompaktselt ka elektripliidi. Köögimööbel on pärit Ikeast, mis praegusel hetkel sobib siia suurepäraselt. Puhastasime ja tegime korda ka vana söögilaua. Valgustid on toredad – plekist ja maamajalikud. On ka lühtreid, mis tekitavad mõnusa meeleolu. Tänapäevaste disainvalgustite järele igatsust ei tekkinudki.

Vanadel majadel üldjuhul veevärki sees ei olnud, vett toodi tuppa ämbriga ja pesti kas saunas või külmemal ajal köögis. Nii oli tavaks ka siin. Suurel ahjul on ka kerisekivid – köök köeti soojaks, visati leili ja pesti siin. Tänapäevaste mugavusnormide juurde käib aga korralik pesuruum, kus on dušinurk ja kõik muu. Siin oli selleks võtta suurepärane avar ruum – endine sahver. Materjalid ikka võimalikult naturaalsed – keraamika ja termopuit.

Vanades majades on ruumiplaaniliselt valdav ringsüsteem, kuna keskel on köetavad ahjud. Säilinud on veranda aknad, mis pole veel lõpuni restaureeritud. Verandale ei saa tänapäevast soojapidavusastet luua, sest pererahva soov on hästi säilinud autentsed aknad vääriliselt taastada. Teine võimalus oleks tellida uued sarnase välimusega pakettaknad, mille klaas on ühes tükis ning peale kleebitakse liistud ja värviline klaas, kuid see oleks pseudolahendus. Kui verandat ei soojusta, siis saab seda kasutada suveruumina.

Ka hooviala oli hooldamata. Nüüd on see korda tehtud. Suur vana õunaaedki alles ja lastele on pandud kiiged. Ehitasime ka suure terrassi, mis on mugav, äärmiselt praktiline ja kaasajal vältimatu.

Vanale majale kavandati juurde tuulekoda, mida varem ei olnud – meie kliimas vägagi õigustatud valik. 

Köögis läks põhirõhk uue korraliku pliidi ehitusele. Eritööna valminud pliidiraud sai nii suur, et sinna sai integreerida ka elektripliidi.

Suurel ahjul on ka kerisekivid – vanasti köeti köök soojaks, visati leili ja pesti siinsamas.

Endisest sahvrist sai tänapäevane mugav pesuruum.

Soojustamata verandast saab suvisel ajal söögisaal ja mõnus koht, kus koos olla.

Siseviimistluses ei ole esil ainult puhastatud palk – kui on häärberi tüüpi maja, siis on tapeet igati omal kohal, mulje saab soojem ja helgem.

Keraamilised maalingutega lülitid ja pistikupesad on retrohõngulised. 

Majale kavandati juurde tuulekoda, mida varem ei olnud – see õigustab end meie kliimas väga.

Kui on ikka häärberi tüüpi maja, siis on tapeet igati omal kohal – on helgem.

Tänapäevaste disainvalgustite järele igatsust ei tekkinudki.

Restoring an Ancestral Farmstead in Läänemaa

A family farmhouse built at the beginning of the 20th century has been brought back to life by the owners themselves, with guidance from interior architect Ivi-Els Schneider. At first, demolition seemed inevitable, but an experienced interior architect saw potential and encouraged the family to restore the house instead. The result is a carefully modernised home that respects its history, now complemented by a bathroom and a generous terrace suited to contemporary living.

Ivi-Els Schneider, Interior Architect

Modernising an old house is always more complex than building new. Sometimes it feels like solving a crossword puzzle — nothing fits at first, until suddenly everything starts to align and the plan comes together. That moment is incredibly rewarding.

The house stands on a remote ancestral farmstead in a scattered village, surrounded by nature. The young family initially built a small summer house on the plot, convinced that the old farmhouse could not be saved. Demolition was considered, but the building revealed many valuable elements worth preserving, and so the renovation began. Old houses offer a special joy: comparing what once was to what now exists — and the difference can be profound. Seeing the owners’ happiness makes the effort worthwhile.

Structurally, the house was in good condition. A durable fibre-cement roof had protected it from moisture, and the original masonry stoves were still intact and carefully restored. The old wood-burning stove, however, had reached the end of its life and was replaced with a new one, while chimneys were inspected and repaired.

Room by room, the owners and architect decided what could be preserved and what needed to change. For a house built over a century ago, it is remarkably spacious — the ground floor alone exceeds 100 square metres, suggesting the original inhabitants were relatively well-off. The layout was only gently adjusted: the kitchen remained a kitchen, living rooms stayed living rooms, and an old pantry was transformed into a modern bathroom. A new wind porch was added — a practical necessity in Estonia’s climate.

Many original elements survived, including ceilings, floors, doors, and robust log frames. These were cleaned and restored, while the windows, beyond repair, were replaced with new ones. Interior finishes combine exposed logs, wooden panels, and wallpaper — an appropriate choice for a manor-like house, adding warmth and light. A new, safe electrical system was installed, with period-appropriate switches and sockets.

The interior design follows an era-sensitive approach. While modern interiors can work in historic buildings, the family already owned original farm furniture worth restoring. Only missing pieces were purchased, and some furniture was brought from the family’s city apartment as a temporary solution — a sensible choice for a young family with three children.

In the kitchen, the focus was on building a proper new stove. A custom-made cast-iron plate was large enough to integrate an electric cooktop discreetly. The kitchen furniture comes from IKEA, fitting the space well for now. Old dining furniture was restored, and lighting was kept simple and rural — metal fixtures and chandeliers that create atmosphere without calling for contemporary designer pieces.

Historically, farmhouses lacked plumbing. Water was carried in buckets, and washing took place in the kitchen or sauna. Here, too, the old kitchen stove once doubled as a washing place. Today, modern living standards required a proper bathroom, which fit perfectly into the former pantry. Natural materials such as ceramics and thermo-treated wood were used.

Like many old houses, the floor plan follows a circular logic centred around heating stoves. The veranda’s original windows are still awaiting full restoration. Rather than replacing them with modern replicas, the family chose authenticity, accepting the veranda as an uninsulated summer space.

The surrounding yard, once neglected, has been restored as well. An old apple orchard remains, swings have been added for the children, and a large terrace now anchors outdoor life — practical, comfortable, and an essential part of contemporary living.