Meile Eestis on Olev Siinmaa (1881-1948) üks moodsa arhitektuuri klassikuid. Ja Pärnus on ta selline Pärnu linnale, mis väga kiirelt püüdis Eesti ajal areneda, selline moodsa kuurorti ilme andja. Siin kindlasti on tähtis, et ta mõtles unisoonis linna juhtidega. Kõik Eesti kuurortlinnad ju olid hädas pärast Eesti iseseisvumist, nad olid kaotanud oma jõuka klientuuri Tsaarivenemaa kokku kukkumisega, kes olid ju peamiselt tulnud Peterburist ja tegelikult neid linnu hakkasid täitma keskklassi eestlased – täiesti uus seltskond. Siin toimub totaalne seltskonnavahetus ja tegelikult teised kuurortlinnad kõik suhteliselt kiratsesid. Noh, lihtsalt kujutate ette, kui suur on Peterburi ja kui väike on Eesti ja seda Eesti keskklassi võrreldes tuusasid täis maailmalinna Peterburiga – no neid inimesi lihtsalt polnud nii palju. Aga ja selles mõttes nagu meie jaoks on Siinmaa funktsionalism ja Pärnu üks selliseid Eesti ajaloo helgemaid müüte ja väga populaarne juba 1970. aastate lõpust alates Eestis. Aga selline uuem uurimus on välja toonud seal palju ebakõlasid ja tegelikult olukord oli palju komplitseeritum. Et Siinmaa pärines Pärnust Ülejõelt tisleri perekonnast, aga tema käis ainult kohalikus linnakoolis kuus talve ja siis pidi isalt töökoja üle võtma. Ta küll natukene oli välismaal käinud praktiseerimas ja siis ta võttis endale üsna pea ka Riiast naise ja tõenäoliselt see tuleb naise mälestuste kaudu, et tema oli see, kes ütles, et tead, mees – sus on enamat jõudu ja ta müüs oma isa töökoja ära ja läks Saksamaale arhitektiks õppima. Ta tegelikult ei õppinud päris akadeemilist haridust, ta oli tehnikumis. Ja pärast töötas Lüübekis sisearhitektina ja tuli siis Esimese Maailmasõja ajal Eestisse tagasi. Ja see tema puudulik haridus – tal ei olnud ju niiölda keskharidust, rääkimata kõrgharidusest ja tal jäi Saksamaal ka diplom saamata, sest sõda hakkas peale – ta oli igatpidi niisuguse aukliku haridusega, mis oli muidugi toona tavaline – see tähendas seda, et ta haridus oli valdavalt tisleri- ja sisearhitektuuri alane. Pärnus linnaarhitektina jäi ta planeerimisülesannetega sageli suhteliselt jänni. Ka suuremate majade puhul tulid tal kõige paremini välja detailid ja pole näiteks ime, et riik ei usaldanud teda linnaarhitektina Pärnu Rannahotelli üksinda projekteerima, vaid määras Soansi, kes oli teda abistanud, mitmete linnaplaneerimise küsimustes, juba enne. See tähendab, et kolmekümnendatel on tegelikult – kakskümmend viis saab Siinmaa Pärnus linnaarhitektiks – õige varsti on Teedeministeerium väga hädas ja saadab Pärnu linnavalitsusse korduvalt kirju selle kohta, et Siinmaa ei ole pädev olema linnaarhitekt, tal ei ole tegelikult õigeid pabereid. Ja see jäi teda kummitama ja siis Tallinna Tehnikum, mis ei olnud ka teab mis kõrge – oli ka ainult tehnikum, mis pakkus rakenduslikku arhitekti haridust. Sest me ju tegelikult niukse akadeemilise arhitektuuriharidusega Eesti ajal Eestis üldse ei jõua, siis seal talle pakuti võimalust, et ta sooritaks arhitekti eksamid. Ja see on nii koomiline, sest ühtepidi on ta juba oma majadega populaarne – näiteks Eesti Entsüklopeedias on tema majad arhitektuuri märksõna all eraldi ära toodud. Jõuda ühtepidi oma loominguga entsüklopeediasse ja teistpidi nõutakse temalt – ta on siis juba päris vana mees – üle 50 – et ta peab tegema Tallinna Tehnikumi lõpueksami. Ja siis need samad kolleegid tegelikult kukutavad ta sealt läbi. Noh ma ei ole nüüd – see lõputöö on alles – mina lugesin seal läbi ainult kunstiajaloo osa või arhitektuuriajaloo osa – mina oleks EKAs tudengile küll selle eest positiivse hinde pannud, aga kolleegid leidsid, et see on ebapiisav. Mistõttu võib arvata, et seal on veel ka noh – konkurentsi, kadedust, kiusu ja igasuguseid muid võimalikke asju ka. Ja seal on nagu veel see probleem, et kui siis kui siis ühtepidi – oleks see, et see Siinmaa siin Pärnus teeb ainult niisugust, noh – kohapeal niisuguseid huvitavaid ja moodsaid asju. Aga kõikidest Tallinna tuusadest tõmbab ta ette sellega, et ta saab Oru lossist alates nö Pätsi asjad teha – et tegelikult see, et teha Pätsile mööblit, eksole, on ju igaühe või no kas just igaühe, aga paljude suur unistus ja väga prestiižne tellimus. See poolharitlasest provintsitisler, poolarhitekt – saab endale nii magusad asjad. Et noh see tekitas mingisuguseid pingeid kolleegide vahel, on arusaadav. Ma julgengi väita, et Siinmaal väiksemad asjad tulid paremini välja kui suured asjad ja seetõttu need eramud on võibolla et kõige põnevam osa tema loomingust. Esimene eramu on tegelikult Pärnust Tallinnasse kolinud Sindi tehaste toonane omanik Von Jung-i perekond – nende oma Roosikrantsi tänaval, mis on juba 1930 ja täiesti modernistlik. Ja järgmisena 1931 kavandab ta oma kodumaja. Need kaks on sellist uut huvitavat eksperimenteerivat ja nüüd ma julgen öelda, et 1932 kavandatud Ringi 14 ja 1933 kavandatud see Lõuna2A, kus me oleme, et need on juba selline küps looming. Et jah, igaüks lisab midagi natuke uut juurde, aga kõige ekstravagantsem, kõige otsivam, kõige eksperimenteerivam on oma maja, sest see on nii keerulise ja ootamatu krundiga, et selles oli niisugust – noh ma olen selle kohta ikka öelnud – linnaarhitekt oli see, kes pidas oma võimeid näitama – ta pidi ennast tõestama – et aastasadu pole seda kolmnurkset krunti keegi – sest palkmajana ongi seda kolmnurgale raske ehitada – et vat tema tuleb ja näitab, milleks ta võimeline on. Ja siis järgmine on see ja siin on väga palju ühiseid jooni. Ka selle maja – see maja oskab nagu edasi arendada mitmeid selliseid Siinmaale iseloomulikke omas majas alguse saanud võtteid. Et kõigepealt on see asi, et ta asetseb krundi piiril. See on jällegi kahe otsaga asi: Siinmaal oli ühena vähestest Eesti linnadest linnaarhitektina ehitusmäärus uuendamata. Uus ehitusmäärus kirjutamata. Pärnus ehitati Eesti ajal – kas see oli 1896 aastast tsaariaegse vana ehitusmääruse järgi, mida peeti väga vanamoodsaks ja konservatiivseks. Ja see lubas ehitada tulemüüriga vastu krundi piiri. Mitte üheski teises Eesti linnas enam nii konservatiivset – sõna otseses mõttes tagurlikku ehitusseadust enam ei olnud. Ja oma maja on tal vastu seda barokset naabermaja seina. Siin samamoodi on ta asetanud selle maja krundi Põhja küljele. Iseenesest see notar, mis ta nimi oli, kelle õunaaiast see tükk on võetud. See on õunaaia taga, nii, et teda see väga ei seganud aga ja see õunaaed jättis sellele majale, mis on väga selgelt niisuguse nagu ehteasjana eksponeeritud siia nurgale – ilusa neutraalse tausta. Mistõttu mina olen väga pahane ja väga häiritud sellest, et maja, mis on ammu muinsuskaitse all – kuidas lubati selle maja taha sinna mõned aastad tagasi ehitada üks kolmekorruseline maja. Et siin on ikkagi – see näitab Eesti muinsuskaitse täielikku hambutust – ma kahtlustan – ma ei tea täpset situatsiooni, aga ma arvan, et kaitse all on ta krundipõhiselt ja naaberkrundile ei ulatunud kaitsevöönd ja seetõttu saadi see maja ära rikkuda siia taha ehitatud kolmekordse majaga. Minu meelest see rikub kohe väga palju ära. See on õudne, mis siin taga on! Ütleme nii, et mõne teise koha peal – noh ega see maja siis iseenesest kole ei ole, aga sinna ei oleks tohtinud üldse mitte mingit maja teha. Selle maja taust oleks pidanud jääma tühi. Tal oli vanamoodne lahendus linnaehituslikult ja tal oli linnaarhitektina bürokraaditöö tegemata, et tohtis vastu müüri ehitada. Aga teistpidi – kui ta siin nüüd vastu põhjakülge teeb, siis jäi ju kolm teist külge vabaks ja ta oskas selle väga ilusti ära lahendada – igal poolel selle mitte väga suurel krundil siiski kõik need aiad – see võimalik juurviljaaed või tarbeaed oli siis aiaga piiratud – aga see ei olnud mitte ainult tarbeaed vaid ka mänguaed ja eluaed ja mida kõike veel ja siis sul on kaks esindusaeda maja ees – see kõrgem platoo, kus on lipukoht, mis on eestiajal kõikidele inimestele erakordselt tähtis on Eesti lipp ja selle eksponeerimine. Ja siis on madalam sissetuleku osa, aga lipuosa on nagu nurgal tõstetud kõrgemaks platooks – väga niisugune põnev, kubistlik mahtude kompositsioon ja siis kolmas aed on see majandusõu, kust garaaž tuleb keldrist välja ja mis siis läheb sinna tänavale. Sellest vastu müüri ehitamisest tuleneb siis oma majast korduv võte, et söögituba jääb pimedasse maja keskele ja et tema valgusmuret natukene leevendada, on siis hästi lai aken elutoas, mis annab talle õhtupäikese. Fuajeesse avaneb siseaken. See siseakna motiiv, mis on Siinmaale oluline – ja ta oskab selle tugeva sisearhitektina välja mängida- see, kuidas need kaks kumerat klaasi on, annavad teatud mahulisuse – üleval on veel see väike valgus – mis on ju omal ajal, et kapis sees lamp – olukorras kus veel paljudel inimestel ei olnud kodus elektrit – see oli ikkagi midagi nii peent, kui veel olla saab. Eriliseks teeb see siseaken. Ja vaat siit siseaksnast on muide huvitav jõuda selleni, et – Siinmaa ja Soans. Et ütleme niimoodi – et Siinmaa tööleping linnaarhitektina ütles, et ta ei tohi eratöid teha. See oli talle keelatud. Sest linn ütles, et kui tema maksab talle niisugust palka, siis ta peab kõik linnaasjad projekteerima ja sellega ja tegema ehitusjärelvalvet ja mida kõike veel nagu kogukogu ehitusasja kureerima ja sellega on kogu tööaeg ära sisustatud ja tal ei oleks tohtinud aega eratööd teha. Nüüd nagu Pärnus – noh, Pärnus ikka on korruptiivsed olud eks – on alati olnud, siiamaale. Et tegelikult ta massiliselt projekteeris. Ja nüüd sõltub nagu ka kliendist. Tema oma maja projektil ei ole üldse allkirja peal. Ja mõnedel majadel on tema allkiri ja siin on siis kaks allkirja – Siinmaa ja Soans. Nüüd teistpidi – Soans on tuntud selle poolest, et ta aitas teisi arhitekte. Soans oli Eesti arhitektide seas, kui teised – seal oli igasuguseid frukte oli nende hulgas – a Soans oli nagu „leebik“ – tema nagu tahtis kõigiga hästi läbi saada ja ta oli ja seetõttu teda kasutati palju ära. Et näiteks Burman, kellel ei olnud signeerimisõigust, sest ta oli Peterburi kunstiakadeemiast ära tulnud ilma diplomita, siis nüüd, kui eestiaegsed seadused diplomit nõudsid ja vana Burman, kes juba kippus napsitama jne jne – ta ei olnud enam selles konditsioonis, et kuskilt hakata diplomit hankima, nagu Siinmaa püüdis ja ebaõnnestus. Siis tegelikult Burmani projektidel on lisaks Soansi allkiri juures. Aga lisaks sellele, et Soans, ma ei tea kas ta müüs või andis allkirja sest tegelikult palju ka müüdi allkirja. Et Soansi parimad tööd on ka lihtsalt koostööd. Näiteks Kunstihoone Kuusikuga, Eesti Pank siinsamas Pärnus, Kotliga – et talle nagu istus koostöö ja ma näiteks julgen arvata, et Pärnu Rannahotell on orgaaniline koostöö Siinmaa ja Soansi vahel. Kusjuures ma julgen arvata, et Soans pani suured mahud paika ja Siinmaa oli pigem see, kes nüüd detaile mõtles. Aga et seal on ka seesama siseakende motiiv seal Rannahotellis sees Rannahotelli restoranis ja tualettruumide vahel on siseaken, mis on väga sümpaatne ja väga tore – see on niisuguste ruumi kontrolli ja kõige selle suhtes hästi põnev ja et kui sa tuled või lähed sinna tualettruumi, sa kujutad mingit piduõhtut – mingi seltskonnaga oled õhtul restoranis – et noh – sa vaatad – kas nad räägivad sind taga sel hetkel, kui sa oled läinud tualetti ja et seda kõike saad nagu pilguga seal all saalis toimuvat tualettruumi ukse pealt läbi klaasseina kontrollida. Ja siin majas on ju veel Eestis täiesti ainulaadselt veel selle siseakna motiiv teisel korrusel. Mis on võibolla et isegi kõige, noh ma julgeks öelda peenutsevam element selle maja puhul. Et kui see maja ühtepidi on noh poolpuidust, ahiküttega – selles mõttes, ütleks niisugune lihtsakoeline ja odavake, aga teistpidi – nooh, kõik see niisugune edevus, mis on fassaadil, ta on ikkagi – fassaad oleks võinud olla palju lihtsam. Siin on väga palju teadlikult niisugust moodsat kompositsiooni – kuidas need aknad on – nii, nagu Siinmaa armastas, et tal ei jookse kunagi sokkel ühtlaselt vaid siin selle vestibüüli kohal tõuseb sokkel kõrgele akende alla. On ühesuguseid aknaid, teistsuguseid aknaid. Me näeme kuidas selle piirdemüüri kaar ja siin iluaia poole peal jäi see kaar teostamata, aga projektis oli olemas. See aitab kaasa, sellist püramidaalset kompositsiooni, mis kõrgele tõusva korstnaga tipneb. Ja kuidas see järjest läheb ülevalt õhulisemaks ja kuidas on palju erinevaid pinnaviimistlusi, kuidas ta kaldkatust varjab nende nelja lauaga, voodrilauaga, kuidas on erinevad piirded – see on väga timmitud kompositsioon – on seal väljas, aga sees on mitmed asjad lihtsad, aga ka konservatiivsed. Et näiteks see, et ahiküttega väikese põrandapindalaga – see ei ole väga suur maja, aga eraldi on teenijatrepp – see teenijatsoon on kõik eraldi. Ja nüüd on põnev see, et seal üleval, kus tegelikult on ju ühe perekonna intiimne nagu, kaks laste magamistuba ja üks vanemate magamistuba – ütleme klassikalises mõttes – nad tegelikult nii ei elanud seal – aga see on nii, kui plaanile peale vaatad. Nüüd seal ema-isa toast peab läbi selle klaasseina akna taga minema tualetti. Ja lapsed peavad jooksma ringiga – ei saa üldse oma toast tualetti. Selles on niisugust, kuidas öelda – peenutsemist. Mitte üheski teises Eesti villas ma ei tea, aga samas, et see on selline klaasaknaga see koridor seal, et see on nagu väga põnev. Ja see on teistmoodi põnev, et selle wc ja vannitoa esine koridor – see läheb orgaaniliselt teenijatrepile. Sellega võiks selle kohta võiks öelda niimoodi et järelikult et see niiöelda mees majas, kodanlikus korteris või ka villas liigub koguaeg selles esinduslikus ja avalikus tsoonis ja naine, kellel on teatud rollid olla võõrustajana selles avalikus rollis, aga tegelikult on ta majas elu ülemkorraldaja – tema peab sealt koridorist jõudma mööda teenijatreppi andma alla teenijale kõiki neid korraldusi, kuidas asjad peavad olema. Et see on nagu tema niisugune salakäik ja võib-olla see salakäigu asi on veel see, et võib-olla see isegi – ma ei tea seda, aga mul tuli praegu see mõte pähe, kui aus olla, et olukorras, kus neil üleval oli ainult üks laps, see teine lapsetuba oli nõndanimetatud jahituba. Ma olen ise kunagi ekslikult kirjutanud, et see on lapsetoa sisseehitatud kapid,  tegelikult need olid relvakapid. Et omanik Jaak Jakobson oli ju Eesti Laskekoondise mänedžer, tegelikult kõik need Argentiina karikas ja mis olid suured võidud Eesti laskespordile kolmekümnendate aastate lõpul – need olid ju kõik peamine ja tähtsaim taustajõud nende laskjate edule oli Jaak Jakobsoni panus, mistõttu see püsside kapp – relvakapp oli talle kohutavalt tähtis seal. Ja kui me nüüd mõtleme niimoodi, et see ülemine, teine lastetuba oli siis tegelikult tema ülemine kabinet, relvadega siis võibolla teatud hulgad tema sõpru käisid ka üleval ja siis oli vaja seda akendega seina sinna vahele, et perenaine saaks selle seina taga liikuda ja see ülemine trepimade muutub ka niisuguseks esindustsooniks. Et see on ka võimalik interpreteerida niimoodi. Aga veel kui ma nagu mõtlen sellele Soansi ja Siinmaa suhtele siin, siis ma tegelikult ikkagi lõviosas arvan, et see on väga Siinmaa maja, kus ma ei oska otseselt soansilikke jooni peaaegu et leida. Soans oli kindlasti meisterlikum ja professionaalsem arhitekt kui Siinmaa, aga vähem julge kuigi ütleme Tallinna arhitektidest funktsionalismis üks kõige järjekindlamaid. Et ta ikkagi oli vägaväga hea arhitekt, aga tema kõige tuntum maja, villa on siis Rohelise aasa maja ja noh nende vahel on väga väike ühisosa. Et mul oleks nagu raske öelda niimoodi et mida siinsest ühistööst Soans on õppinud, siis ma seda peaaegu et ei oska või ma ei oska selle maja kihistust järgmistes Soansi töödes näha. Mistõttu ma julgen ikka arvata et kindlasti põhiautor on siin Siinmaa. Mis võibolla on nagu suhteliselt Siinmaa võte mis levib – nagu Siinmaa mõjuline võte – on on see kitsastest püstakendest aknalindi moodustamine ja seal on väga suur ja lai toalaiune ümarärkel, mitte niisugune, nagu siin. Ja Siinmaa kippus kasutama seda, et ta moodustas kitsastest püstakendest lindi. Et noh – seda nagu on. Aga näiteks samal ajal siinse maja ümarärklil on puhas klaas ja me ei näe sellist kitsastest – siin ei ole müürijuppe vahel eksole, et see ei ole et ütleme hilisemas Soansis me siinseid kihistusi ei näe. Aga kui me näiteks vaatame Ranna hotelli, kus on kaks meest kindlasti koos, siis see Rannahotelli merele eenduv laevasillalik või üleval kaptenisillaga merele see aurikumotiiv – et see jällegi kordub Soansi üksi paar aastat hiljem projekteeritud Kohtla-Järve kooli puhul.

Ma julgen arvata, et see on üks kalleimaid krunte asukoha mõttes Pärnus. Selle mõttes et see on nii hea ja fantastiline koht: ühtepidi oled vanalinna küljes, aga akendest avanev vaade bastionaalvööndile, mis on parkideks muudetud, praktiliselt eluruumidest paistab ainult rohelus ja teispool parki jätkub seesama eesti ajal ehitama hakatud villade rajoon. Et see Ringi tänava ümbrus, mis on ka ju üks Pärnu šikimaid kohti, et seal ju on see tema enda Ringi 14, aga muidu enamik Ringi tänava maju on kahekümnendatel ehitatud ja osa isegi, üksikud ka tsaariajal – et siit – paremat krunti Pärnus on raske tahta. Ja just see, et praegu on nende parkide kui mängu- ja jalutuskohtade tähtsus vähenenud, aga siis, kui see maja ehitati, siis seesama – et kolmekümnendatel oli Munamägi ju tähtsaim laste mängu koht. Ja see, kuidas see maja nurga pealt selle saksa vanadekodu kõrval avaneb sellesse parki – see oli nii väljapaistev koht ja just see hea nurga pealt pildistatus on see, miks kakskümmend aastat ehitamist Eestis, kakskümmend aastat iseseisvust Eestis – need sellised kolmekümnendate aastate lõpu propagandistlikud saavutusalbumid tõstsid selle maja sümboliks eesti ajas. Minu meelest restaureerimiskontseptsioonis oli Mari Kurismaal väga nutikas idee luua siin koopiad peaministri mööblist, mille Siinmaa oli teinud Toompea lossi. Kolmekümnendate aastate lõpus kujundati Toompea lossi endise kuberneri ametikorterisse – need on need ruumid, kus praegu on riigikogu spiiker – seal seati sisse Eenpalu jaoks peaministri ametikorter ja selle korteri sisustas Siinmaa oma mööbliga – nii söögitoa kui elutoa – ja miks ka mitte nüüd siin majas kopeerida seda lahendust et ühtepidi me natuke võime ju öelda, et kas nüüd see Pärnu kodanlase villa, et kas ta on nüüd peaministri ametikorteriga noh nagu sama sotsiaalne staatus – võibolla et mitte – aga teistpidi, kui me jälle nö Siinmaa keskselt mõtleme, et me saame siia ükskõik mille muu asemel Siinmaa kujundatud korteri mööbli, kolmekümnendate aastate oma, noh ikkagi kopeerida – see on parem, kui miski muu. Nii, et mulle see lahendus väga meeldis. Seda maja oli lihtne restaureerida sellepärast, et kolmekümnendate aastate moodne elulaad ei erine nii palju tänapäevasest, et jah, see niisugune teenija omamine – nüüd tänapäeval enam teenijat ei ole, see võibolla paneb natukene perenaisele lisatööd ja teistpidi suuremate vastuvõttude puhul saab ju ka ikkagi abijõudu palgata, aga muidu on kolmekümnendate aastate ruumijaotus ju ka tänapäevase pereelu jaoks niivõrd käepärane, et kolmekümnendate aastate funktsionalismi ei ole raske tänapäeval kasutada, see on juba väga lähedane elulaad. Mõelge nendele, kes on siin ju ennast ja mitte ainult tänapäeval püüdnud vaid vaesed lääneeeurooplased, kes oma keskaegsetes linnustes kohati peavad elama, et katsu sa seal tänapäeval inimese moodi elada. Et aga aga see detail ka niisuguse väga hästi säilunud maja puhul on jube tähtis ja siin tuleb küll kiita arhitekti Jaak Huimerinda, kes on eesti arhitektidest – üks asi, et ta on tõeliselt olnud kolmekümnendate funktsionalismi ja Pärnu fanaatiline austaja, aga kes on ka väga koostööaldis ja ise mõistab seda väärtust ja tahab säilitada, et ütleme meil olid maja projekteerimise käigus mõned vaidlused, aga ütleme niimoodi, et muinsuskaitse seisukohalt on Jaak Huimerind eesti arhitektidest üks kõige paremaid partnereid.

Nõukogude ajal oli see probleem, et inimesed ei saanud ise oma elukohta valida ja seetõttu ehitati paljud vanad majad inetult ümber, sest nad ei vastanud sinna elama sattunud inimeste ootustele. Aga tänapäeval, kus meil on – vaba turumajandus võimaldab seda, et iga inimene saab omandada, kui tal selleks võimalusi on, sellise maja, mis tema hingelaadile, tema huvidele, soovidele vastab ja minu meelest sellel majal on väga oma praeguse omanikuga vedanud, sest Viljo Vettik on tõesti tahtnud seda Pärnu kõige ilusamat maja kõige paremas kohas, mis on hea kodu koht, tahtnud väga hoole ja armastusega korda teha – see pühendumus, mida tema on selle maja käekäiku andnud, on tohutult eeskuju vääriv ja seda veel eriti kontekstis, et me näeme, kuidas Siinmaa maja siinsamas natuke eemal ju ka tehti hoole ja armastusega korda, aga omanikud vahetusid ja uus omanik ei suutnud mõista kogu seda hästi säilinud väärtuslikku Siinmaad seal ees ja rikkus maja ära ja tegelikult on see, et midagi nii hästi säilinut on meil tohutult vähe Eestis alles, et annaks jumal, et need vähesed hästi säilunud majad nii häid omanikke leiaksid.

Jaak Huimerind:

Tegelikult oli ju enne seda tehtud Rüütli tn 1A, Siinmaa enda oma villa, mis oli mõnes mõttes – Mart teab seda paremini – arhitektuurselt ehk huvitavamgi maja kui see. See on soliidsem. Mida Kesk-Euroopa poole läks või Corbu poole, või kuhugi sinna Hollandi poole, Ritveldi poole, seda geomeetrilisemaks või elegantsemaks see asi läks, eksole. See on ikka matsakas Kesk-Euroopa majakene, seda peenust on et see klassikaline haibitud Kesk-Euroopa corbulik modernism on ikka peenem. Seesamane La Roche maja Pariisis – seal on õhukesed metallaknaraamid aga kus, mis on ikkagi – seda ma olen Mait Väljasega ka mitu korda arutanud ja kus ikkagi seda analoogset arhitektuuri, nagu see siin on ja Siinmaal nagu oligi, on ikkagi Tšehhi täis. See on täiesti kummaline – mitte ainult Böömimaa vaid ka Määrimaa – see tähendab Brno, eks. Böömimaa on ikkagi see, kus on Villa Müller, eksole, mida me käisime Mariga vaatamas, on Adolf Loos, eksole – seal on ka terve funkelurajoon, mille nimi on Baba. Enne selle maja tegemist need Tšehhi reisid ma käisin ära. lähed Poola – Poolas ei ole seda! Lähed Saksamaale, on vist ka ainult Stuttgardtis üks väike kvartal, aga massiliselt ei ole, aga millegipärast Tšehhis on massiliselt. Ja nüüd Andres Põime käis just hiljuti Brnos ja ka konnanud seal 3-4 tundi – seal on uskumatult maju ja sealt on mul üks foto ka, mis on ääretult sarnane sellele majale muuseas, Siinmaa majale, mis arhitekti nime ma ei tea ega midagi, lihtsalt üks foto, lihtsalt jäi tee peal jalutades – seal on materjalid natuke paremad – vot Eesti on ikkagi ju vaene riik olnud – meil on see materjalide valik suhteliselt vaene olnud – lihtne puu, heaküll põrandad on siis tamm ja sedagi ei ole igal pool siin majas, kuskil maal sai see raha otsa lihtsalt, eksole, siis värviti – oli tavaline laudpõrand ja värviti. Fassaadis on ka – vot Tšehhis katteplekid on kõik vasest, eksole, aga siin on meil ikkagi kuumtsink. Siin jäid nende tugimüüride katteplekid kõik on originaalid ja need on kõik need Eestiaegsed paksud ligi millimeeter tsingitud plekid kuskilt Saksamaalt või sealtkandist ja need olid kõik originaalidena ja nad on alles kõik – kui mõni jupp oli katki, siis me asendasime. Aga põhimõtteliselt see on kõik säilinud. Katus oli vene ajal pandud uus ja see oli veneaegne plekk.

See maja on punasest tellisest aga põhiliselt – see on nagu üllatav ükskõik kellele seda ei räägi, et see maja on tegelikult puitmaja puitkandekonstruktsiooniga. See on püstprussmaja ja see prussipaksus on mingi seitse ja pool sentimeetrit ja nad on pandud nihkes kahes kihis nii, et 15 sentimeetrit on siin täispuitu – see on sisuliselt palksein aga kandiline palksein. Kivise fiilingu annab siis see, et seal on see kuuesentine õhkvahe ja siis tuleb tellisvooder – see on mingi 12 senti ja see on krohvitud. Nii, et ta on väljast ikkagi tugev ta ei ole nii nagu tänapäeva maja on siuke pehme väljast niinimetatud pehme krohv ta on ikkagi see krohv on kõval alusel sellepeale nagu ei tulegi, et see maja võiks puust olla – see sein jäi kõik täpselt nii, nagu ta oli ja me ei soojustanud teda. Et kui me seinte kallale ei läinud soojustamisega – see õhkvahe muidugi ütleme, see on teisest küljest hästi kaasaegne lahendus. See on tegelikult sisuliselt oli siin topeltfassaad eksole. Kui me talvel paneme need avad kinni selle tuulutuse, siis see õhk seal läheb soojaks ja ta nagu soendab meid. Ja suvel – siin on spetsiaalsed luugid on väljas võis neid lahti teha, siis hakkas seal õhkvahes õhk liikuma ja siis ta jahutas seda maja. Selles suhtes see fassaadikonstruktsioon on minu meelest üks ideaalsemaid, mida ma üldse niimoodi Eesti oludes, kus on niimoodi ekstreemsed kliimamuutused – kord hästi külm, kord hästi soe eksole. Üleval ta tuuldus siis pööningule. Sealt oligi see, et ta tuuldus pööningule, aga me võtsime pööningu kasutusele ja seal on meil koduhooldusruumid praegu pööningul. Ja siis oligi nii, et me ei saanud enam seda fassaadi tuulutada sinna pööningule ja siis me tegime välisfassaadi täiendavad tuulutusrestid, mis Mardile hirmsasti ei meeldinud, mäletan. Seinu me ei soojustanud ja aga ütleme et kompensatsioonimeetod ütleb meile seda, et siis soojustame katust rohkem ja põrandat rohkem eksole. Kuigi ega xx Põrand sai soojustatud keldris ja seal on põrandaküte ja see on tõesti hästi soe.

Meil on siia projekteeritud sisse sundventilatsioon, mis peaks tänapäeva kaasaegses energiasäästlikus majas olema, aga seda ei ole kasutatud siin siis. Me oleks võinud selle tegemata ka jätta. Sest ma ütlen, siin selles puumajas selles mingisuguses selles noh kuigi need aknad on nüüd tihedaks tehtud ja ma ei tea kas nad siis tuulutavad või sisekliima on siin haruldaselt hea. Kolm puud ma arvan päästavad selle maja suvise ülekuumenemise eest.

Garaažipool on üks huvitavamaid pooli siin majas ja kõik need tehnilised ruumid ja see keldripool pesuköök ja siis keldrisse vee korjamise anum, kus siis katuselt tulev sadevesi korjati anumasse, mida kasutati pesu pesemisel, mis on ääretult moodne, mida praegu Saksamaal, Hollandis massiliselt tehakse.

Kuna see maja oli niivõrd hästi säilinud ja kõik need esimene-teine korrus, et siis see oli a priori, et me selle esimese-teise korruse sada protsenti hoiame nii, nagu ta oli ja siis me natuke enda sellist tänapäeva asja lisasime pööningule, kus tulid need koduhooldusruumid ja siis keldrisse, kus siis ikkagi ilma saunata ei saanud. Siis meil läks moosiriiuli ümbertõstmiseks, mis Mardile ei meeldinud muidugi, aga lõpuks ta on alles ikkagi – moosiriiul sahvris ja nüüd on seal saun kah. See keldri peamine ruum on siis nagu majas niuke majandus siseõu – nimelt seal on kaev, puhta vee kaev.

Mari Kurismaa:

Sellel majal on tõesti õnne olnud, et see perekond, kes siia elama tulid, et nendele see suhteliselt ikkagi sobis üldiselt. See tähendab seda, et alumine korrus oli elutuba-söögituba-köök ja teenijatuba muutus üheks lastetoaks ja üleval oli magamistuba, üks lastetuba ja teine kabinet muutus kolmandaks lastetoaks. Siin suuri funktsionaalseid muudatusi ei olnudki vaja teha ja see oli hästi tore, aga muidugi näiteks sama trepihall, kus me siin oleme – tänapäeva garderoobidest eeldatakse hoopis midagi enamat, kui need nagid, mis siin vanasti olid.

Kuna see stiil oli funktsionalism, siis kõik oli tohutult funktsionaalselt välja timmitud ja kui midagi muuta tahaks, siis see hästi välja ei kukkunud. Näiteks köögis ei olnud söögilauda ette nähtud, siis sinna ta ikka ei mahtunud ka. Kuigi pererahval oleks see soov olnud, et oleks üks väike einestamise koht ka köögis olnud, siis ta lihtsalt ei mahtunud sinna, samas on köök eraldi, ta on ikkagi mõeldud teenijaga majapidamiseks ja noh nii palju on see funktsionaalsus muutunud, et kuna teenijat ei ole, siis tuleb endal käia siit köögi ja söögitoa vahet. Tänapäeva elu on natuke teistsugune, aga samas mitte nii palju teistsugune, et see otseselt häiriv oleks. Mõne asjaga tuleb natuke ümber harjuda. Ja ega telekal ei ole head kohta. Selle sama asja pärast, et ei olnud temale kohta ette nähtud ja siis kui hakkad seda kohta otsima, siis näed et see on raske selles mõttes, et see sein, kus ta võiks olla ruumi loogika koha pealt – on kitsukene – ja niisukesed väiksed nüansid. Aga suures plaanis õnnestus need funktsioonid kõik säilitada ja peab ütlema, et sellel majal on õnnelik saatus, et kõik need detailid on alles ja see nagu hingab see ruum – see ajastu tuleb siit ilusti välja nende pisikeste asjakestega. Et tegelikult, ma arvan, et see ongi see, mis selle maja võluvaks teeb. Kamin on päris, kõik on omaaegne ja ehtne. Rääkimata sellest, et meie generatsioonile on see olnud alati mingi omamoodi kuldaeg – oligi just, et need majad nagu meenutasid mingisugust valget laeva. Siis seesama valge laev, see oli nagu mingi vana kujund, mida siin siis oodati pikalt aga lõpuks ta ikka jõudis kohale. Ja nüüd see maja ongi siin palun väga, see valge laev.

Mis on köögi ja söögitoa vahel – et see on tegelikult tähtis koht –  just selle sama asja pärast, et köögi lõhnad ei jõuaks söögituppa ja selle jaoks ongi tal tarvilik see koht, kus vahepeal kandik maha panna, et üks uks lahti teha ja teine kinni panna.

Selle maja eripära on see, et tal on üks suur tulemüür, kus ei ole ühtegi akent ja planeeringus on söögituba just selle koha peal ja see on nagu kõige tähtsam ruum omamoodi siuke maja süda, aga ta on nagu varjatud ja minu jaoks on hästi oluline, et seda kuidagi soojalt ja kenasti lahendada. Siin on küll täiendav valgus siseakna kohal, aga tegelikult ta valgustab väga väikest osa ja sellel söögitoal peab olema alati lisavalgus peaaegu kogu aeg. Ja siin me võtsime eeskujuks Adolf Loosi Villa Mülleri Prahas ja meil üldse, et see on niisukese saksa traditsioonis funktsionalismiga väga – see on meile hästi lähedane.

Vellamaa on need teinud. Mina olen teinud joonised fotode pealt vanade lampide järgi ja need on niimoodi toodetud. See on küll komisjonist ostetud, mis siin vestibüülis ripub.

Pistikupesad-lülitid – tegelikult on selline sari olemas nagu 1930 ja see sobis siia nagu loodud muidugi et nagu aastanumbergi ütles.

Kui siit majast sondaažid tehti, siis see jahmatus oli suur. Oli päris ehmatav kõik need oliivrohelised ja sinakasrohelised ja kõik oli hästi kirju sest tegelikult ma isegi pärast natuke ühtlustasin rääkimata sellest, et uksed olid ühelt poolt ühte värvi, teiselt poolt teist värvi, ukse piidad olid kolmandat värvi ja aknalauad neljandat värvi. Hästi palju erinevaid toone oli ja siis sai neid siin ühtlustatud. Kusjuures tegelikult üllatav oligi see, et nad praegu tegelikult ei paista välja, et need uksed on ühelt poolt ühte värvi, teiselt poolt teist värvi, lihtsalt see, et neis funkmajades niimoodi tehti – see oli mulle suureks üllatuseks, aga kui me käisime Hollandis vaatamas, seal nad olid väga radikaalsed – uks oli ühelt poolt punane, teiselt kollane  – kusjuures ta isegi seal ei seganud. Sest et see oli nii ootamatu. Muidu eeldaks sellist ehedamat materjalikäsitlust või niisugust nagu terviklikumat et nüüd spoonide puhul ka et uks on nagu ühest materjalist, aga see ei olnud nii sel ajal, et vaadati kuidagi teistmoodi sellele – vaadati nagu ruumide kaupa mitte ukse kui elemendi kaupa.

Värvi nimetus sai alati säilitatud – kui oli sinine – sondaažid näitasid sinist – siis me ta ka sinise tegime ja kui näitasid kollast, siis ka kollase tegime. Aga see värvide omavaheline harmoniseerimine – see oli see, millega ma siin tükk aega toimetasin. Ei tahaks, et ta liiga heledaks läheks või kaotaks oma värvilise iseloomu. Sest tegelikult me 90-ndatel alles mõtlesime selle fungi nii valgeks – ta pole nii valge olnud kunagi. Ausalt öeldes järjest enam on mind hakanud köitma see traditsionalismi teema. Ja samavõrra kui see maja on väljast väga moodne ja valge, et seespool inimesed väga ei olnud nõus sellega niisugusel kombel kaasa minema ja nüüd kui kenasti ümber käia selle teemaga, siis ta tulebki niisugune nagu kodusem. Ja see puit on meile alati armas olnud, sel ajal oli tisleritöö kvaliteet küllalt kõrge. Aga nüüd jah, kui sellest villa Müllerist rääkida – seal oli sama teema – selles mõttes see on hästi arusaadav,– seal nad kasutasid ka suhteliselt uhkeid vineere ja värke, panid mingisugust Inglise Chippendale sinna sisse ja eriti ei muretsenud selle pärast. Et ei pidanud see mööbel olema tingimata torumööbel ja lõpuni funktsionaalne või et ta oli ikkagi niisugune villa, kus võis olla ka mingisugust vanemat mööblit kaasa võetud kuskilt eelmisest kohast ja et see kõik ei ole niiväga üheplaaniline tingimata.

Kui me siia majja sisse tulime, siis ta oli kaetud umbes 1.50 m kõrguselt vineertahvlitega. Ja alguses ei olnud inimestel sugugi seda veendumust, et see ei võiks eestiaegne tahveldus olla. Siis mina mõtlesin küll, et no see on väga kole, et mis me nüüd teeme. Siis muidugi minu suureks rõõmuks selguski, et see on lasteaia poolne lisandus ja see võis olla üpris vana lisandus, aga sealt alt tuli välja see tähendab seda, et see linaluuplaat on nagu pehmevõitu, aga tänu sellele ta oli säilinud väga suures ulatuses, seda me säilitasime nii palju kui saime ja ta ei ole nii sile kui kipsplaat ja seda on isegi raske kirjeldada, aga ta teeb selle niisuguse suhteliselt ekspressiivse geomeetriaga ruumi kuidagi pehmemaks ja siis pluss veel see matt tapeet. Tegelikult me kasutasime igal pool ühevärvilisi tapeete ja see paber linaluuplaadi peal – ja siis me püüdsime jällegi, et uksed oleksid läikivad – läikiva ja mati kontrast teeb seda natukene kuidagi elegantsemaks ja natuke nagu pehmemaks seda geomeetria mõju. Ma arvan, et see tegelikult on selle maja puhul oluline. See on üldse nende 1930. aastate funkmajade puhul oluline: nad ei ole nii karm -ta ei ole nii terav see nurk kuidagiviisi ja need siledad pinnad ei ole nii sirged nagu tänapäeval õnnestub seda teha. Tegelikult on selle võrra natuke nagu inimlikum see geomeetria.

Tegelikult õnnestus täiesti uskumatu asi – lagi on värvitud ja sein on tapetseeritud – jah – ja me nägime sellega hullu vaeva – tapeet läheb selle kumera pinna pealt üle värvipinnaks. Ma pean ütlema, et niipea, kui üks imeväike vahe oli nendel toonidel, nägi see õudne välja. Ja kusjuures kuna mul olid värvikaardid – need suured ja ma panin selle tapeediga kõrvuti – need olid identsed – ma muidu poleks seda julgenud, aga see kood oli olemas. Nüüd on ta tõesti niisugune sametjas ja see on kõik tapetseeritud, sest kusjuures see oli üks väga ilus Rootsi tapeet – tal on nagu mingi kerge paatina, et ta ei ole nagu päris lame ja see kõik on niisugune peenikene timmimine – meil oli Teknose kõrgläikeline värv ja sinna juurde õrna paatinaga Rootsi tapeet ja see annabki lõpuks selle kvaliteedi – ja siis need ehtsad kilimvaibad ja kuna siin on nii palju alles, siis minu arvates see õhk on siin ühesõnaga kõik need valgused ka veel, et see on niisugune soe valgus ja et ta tõesti on suhteliselt elatav seejuures, suhteliselt ajatu ja ta ei ole nagu nii väga statement, et tulge nüüd vaadake vaid on pehmelt ja sõbralikult elatav, et ei ole nagu liiga snoob. Ja seesama traditsionalism on minu arvates võtmesõna, mis laseb teda niimoodi elada ja inimestel siin mugavalt tunda.

Tekstiilidega on niimoodi, et Minu vana armastus on kilimvaibad. Minu arvates need sobivad igale poole ja nad lihtsalt on nii, nad antud juhul on küll kuskilt Afganistanist või sealt kandist pärit aga peab ütlema, et nad tuletavad meie rahvusmustreidki meelde. Lihtsalt see põimetehnika ise on niisugune, mis nagu seob kõike omavahel väga ja nad on lihtsa mõjuga ja ilusas koloriidis. Koloriit oli muidugi see, mis selle majaga väga hästi haakis.

Kardinad lihtsalt osutusid möödapääsematult vajalikuks, et seda privaatsust siin linnaruumis ikkagi hoida. Ja peab ütlema, et see on mingi, mis on elutoas on mingi – see tuletas mulle tohutult meelde neid eestiaegseid kardinaid, a see on mingisugune kaasaegne Lõuna-Ameerikas toodetud kardin. Et see tänapäeva elu on täpselt niisuke, et see on kõige lähem, mis ma leidsin sellele. Sest mul oli üsna selge ettekujutus, mida ma otsisin – ja leidsin ka, aga hoopis teisest kultuuriruumist aga ta tõesti nii oma värvilt oli kerge ja võibolla need eestiaegsed olid natuke vähem läbipaistvad, uksekardinatena tihti kasutati niisugust tüüpi.

Kamin sai tehtud paekivist muidugi, seda paekivi oli kasutatud seal all tükati, see tundus siin kõige orgaanilisem. Me oleme siin naturaalseid materjale kasutanud – pähklispooni kõrgläikega – see oli ka niisugune fungi teema tegelikult. Ja siis tammepuud, oli siin loomupäraselt olemas juba põrandana.

Mööbel sai tehtud, kuna Siinmaa isa oli ju suur mööblitegija ja ta ise on ka projekteerinud palju mööblit. See tundus nii kutsuv mõte, et siinsamas sedasama Siinmaa mööblit lasta kopeerida. Sest mööbli kopeerimine erinevalt maali kopeerimisest ei ole mingi tabu, et pigem see mööbel oligi mõeldud tootmiseks niiöelda. Ja siis need toolid aga need on ju Riigikogu hoones oli praeguses spiikri ruumis on see suur komplekt. Ja ma tean, me Leila Pärtelpojaga käisime seal koos ja vaatasime seda ja see jäi mulle hästi meelde ja siis me mõtlesime et siia võiks ju seda teha ja see on jalaka puust – kuna originaal oli jalakapuust, siis sai see puit hangitud. Ja siin on huvitav, et ütleme need toolid on rahvusornament, aga see rahvusornament on üsna selline elegantne ja ta kuskil läheb üle selle sohva juures on vaadata, läheb ta natuke hiinapäraseks. Sest et tundus ikkagi, et kui ta Siinmaa villa on ja ta on meie kultuurilooliselt nii oluline ja kui tema oli veel suur mööblitegija et siin nad võiksid siis ju kokku saada. Ja peabki ütlema, et tema ülimodern funk ja samal ajal tema küllaltki traditsiooniline mööbel. Ütleme, et sisseehitatud mööblit oli ju säilinud ja see oli hästi tore ja need, mis säilinud olid, restaureeriti kohapeal ja need nüüd siin on.

Selle puhveti või selle kummuti ma siia joonistasin ja selle peegli siia joonistasin ja selle garderoobi ma siis lihtsalt joonistan need asjad ja ma ütlen, et kuna see funktsionalism on tõesti niisugune asi, et ma ei arva et ma mingi retroka tegin. Ma arvan, et ma tegin kaasaegse mööblitüki silmas pidades, et see läheb kolmekümnendate majja. See on täiesti tehtav – et mingisuguse juugendi asja puhul on see ka võibolla veel tehtav, aga kindlasti mitte baroki puhul, siis läheb juba, läheb juba teistmoodi ja klassitsismi puhul sama lugu – et seal sa ei saa ilma nende väikeste profiilliistudeta aga no need on lihtsad mahud, selles mõttes see kolmekümnendad on tore teema.

Ma üldse ütlen, et nende vanade asjade puhul – meil on ju katkestuste kultuur. Minu jaoks ühe niisuguse väärtusliku maja heasse vormi saamine on… Et selles mõttes see tundub nii tore tegevus. Et võibolla siis, kui seda on nii paksult ja kõik kohad täis – siis on see teistmoodi, aga meie väike kultuurike on tõesti niisuke, et kui saad ühe vana maja hingama ja meil neid funk-interjööre on tegelikult tohutult vähe alles – peaaegu ei olegi. Ütleme, et on alles detaile ja on siin alles seal alles midagi. Ja siin ka osalt – näiteks kabineti kirjutuslaud sai ostetud ikkagi vana originaalmööblit ja korda tehtud. Et lihtsalt hoida seda ühte pärlikest, mis meil siin on.

VILJO VETIK: Kui nüüd 10 aastat tagasi tekkiski selline õnnelik juhus, et linn siis pani kaks maja enampakkumisele, siin oli olnud lasteasutus. Ja siis, kui tekkis idee, et tahaks koera võtta, hakkasimegi otsima maja kus ma saaks oma eesti hagijaga, jahimehe koeraga, kus koer saaks õues olla. Jaaguga siis me hakkasime neid maju vaatama ja siis käisime seda maja vaatamas. See paistis nagu natukene kobedam. Ta oli räämas, üle löödud igasuguste vineeridega, siis vaheseinad ja uksed olid ära vahetatud ja üle värvitud. Selle maja ostu tulemusena sai iga Pärnu pensionär 500 krooni. Nii, et see maja hind kujunes sellest, kui palju Pärnus pensionäre oli. Ma olen nii rõõmus, et ma ikkagi selle otsustasin ja kui me siis süvenesime siia, et mis siis maja tehniline seisund on, siis, see oli üle ootuste halb. Siin oli seen sees ja siis üks sein oli nii läbi mädanenud et kui me vaikselt kangutasime seda linaplaati, siis ma mõtlesin, et nüüd kukuvad kohe need suured aknad alt ära, sest et keegi ei olnud selle 50 või 40 aasta jooksul neid vihmavee torusid puhastanud ja umbes ja siis vesi jooksis mööda seina siia kandetaladesse, et me ehitasime ikka päris palju kandekonstruktsioone uuesti, et see maja püsti jääks.

Maja hingeellu me oleme ikka panustanud päris palju energiat, mul on soovi olnud, mind ise huvitab see. Seesama kell, mis meil siin see Siemensi kell on, see 36. või seitsmenda aasta toode, käisin antikvariaatides, igalt poolt otsisin neid ükskord oli selline juhus et oli mul see käes juba see kell ja küsiti 50 krooni. Siis mõtlesin, et, äkki saan veel parema, andsin selle käest ära, siis poole tunni pärast, et ma lähen sõidan nüüd tagasi, lähen toon ära, siis oli juba keegi ära ostnud. Ja siis ma ootasin kaks aastat kui ma sain samasuguse pakendis selle Siemensi selle ajastu kella. Kui sa restaureerid, siis on vaja kannatust.

Ükski omavalitsus ei ole selliseid pärleid ära müünud – on korda tehtud ja muuseumiks jäetud.

See on kingitus – see on minule kingitus, samal määral ma tegin ka linnale kingituse – ma tegin selle korda, et ükskõik, ega ma seda kaasa ei võta et kuidas elu – noh keegi tuleb teine ja hindab seda või linn ostab selle kunagi kellegi käest tagasi, on see vähemalt säilitatud, on korras. Ja ma arvan, et see on kõigile hea.

Kokkuvõttes ikkagi võiksin öelda, et tulevikus, et kui keegi, kellegil on plaan renoveerida ja teha, siis ikkagi usaldada sisearhitekti, tema näeb seda asja  läbi ja lõhki ja nüüd kokku pannes kõik need mööblid, vaibad, seina, uksetoonid – see annabki sellise terviku ja emotsiooni, mida ise ei mitte kuidagi ei saavutaks.