Vahur Sova, arhitekt:

Algul oli siin võssa kasvanud karjamaa. Siis tekkis mõte jah, et siin võiks olla suvemajad. Ja edasi siis, et millised majad. No see oli ka kohe selge, et need majad peaks tulema suhteliselt arhetüüpsed  või tagasihoidlikud, et enneolematut arhitektuurset sõnumit siin ei ole. Tellija tahtis ka, et oleks paadikuuri motiiv siin, sellega olime kõik kohe nõus, et nii võikski olla – majad oleksid arhetüüpsed, tagasihoidlikud, traditsioonilised väljastpoolt. Mina oleks tahtnud veelgi, et oleks sammu astunud edasi et kõik oleks kaetud eterniidiga, see ei olnud nagu vastuvõetav tellijale ja ma arvan, et ka klientidele ei oleks vastuvõetav olnud, et see oleks liiga radikaalne lähenemine olnud, see rämeduseaste oleks läinud liiga kõrgeks kuigi mina oleks seda soovinud. Ja siis kontrastina oligi mõeldud niimoodi, et kui väljast on maja hästi räme, siis seest kontrastina oleks suhteliselt noobel, glamuurne isegi. Et mitte ei oleks selline tagasihoidlik esmavajaduste rahuldus, vaid ikkagi glamuurne ja hea puhkekoht. Ja siis minu selline arhitekti väikene kapriis oli siis, et see glamuurne sisu võiks nagu kuidagi vilksatada või paljastuda niimoodi – anda vilksamisi mõista, mis seal sees on, aga mitte täielikult. Et me näeme küll, et on tavaline maja, selline, lihtne paadikuur või mereäärne tarbehoone, aga ikkagi näeme, et seest vilksatab, seal on mingi midagi saladus peidus, midagi on seal nagu rohkemat sees – see siis siit maantee poolt. Nii nad siis siin tekkisidki.

Ja siis sadama poolt või mere poolt oleks ta rohkem nagu avatud, et avalduks see sisu nagu rohkem. Ja noh luugid ka –kui luugid lahti on, siis nagu väga ei saagi aru, aga siis kuidagi peaks olema eriti – kesta sees on nagu midagi hinnalist või nagu mingisugune üllatusmuna, ütleme nii.

Mingil kombel ma võitlesin sellega, selle proportsioonidega, et tundub, et siin on nagu lihtsalt tulnud, aga tegelt siin proportsioonides päris palju töötatud – mingil hetkel nad sarnanesid väga sellisele alevimajale- nagu selline alevi elumaja, vat seda ma ka ei tahtnud – tahtsin anda seda kõrgust ja kipakust rohkem, et ta oleks selline nagu tarbehoone moodi.

Tema ehitusalune pind on 60 m2, selles mõttes on see piiratud ja noh olekski – mingil hetkel ma isegi tegin nad väiksemaks natuke, et oleks väiksemad, aga siis tellija arvas et see sisu või turusegment, kuhu me just nüüd siseneme, et see võimaldaks nagu natukene suuremat. 

Sai tehtud maksimaalsed vaated merele, mis on tõesti muinasjutulised. Siin on kogemata kukkunud välja selline mõnus meditatiivne keskkond kui ma eile õhtul siin olin, siis oli siuke sume õhtu, päikest polnud, oli selline, tekkis selline planeediväline tunne, et olekski nagu tehisplaneedil või selline kuidagi isemoodi olek oli. Navitrolla puud jah tekkisid siia kuidagi jälle kuidagi iseenesest. Keegi ju ei mõelnud selle peale, aga ma olen enne ka tähele pannud, et kui kuidagi… vahel nagu asjad – Sa ei peagi teadvustama neid asju. Vahel nagu kui teha õigeid liigutusi, siis asjad juhtuvad kuidagi nagu iseenesest, kõik läheb nagu õieti paika ja Navitrolla puudega oligi – nad tulidki, nagu oleks keegi kasvatanud noh meelega neid siia aga nad on olnud ei tea, mis ajast.

Maja on vabriku maja – need paneelid on toodud siia kohale ja siis pandud püsti, need on elementidest.

Ma arvan, et selline kuju on ikkagi iseloomulik annaaladele või selline paadikuur või võrgukuur on siuke motiiv, ta on nii arhailine tüüp, et ta on igal pool – ma arvan, et ta võiks ka Rootsi sobida sama hästi. 

Aet Grigorjev, sisearhitekt:

Ruumiprogramm on ühtepidi maksimaalne ja teistpidi väga minimaalne – maja sai ju ehitatud väga kompaktselt – eesmärk oligi siia majutada väike seltskond ja ma arvan, et sellega on hästi toime tuldud. Tegelikult mahutab see väike maja kuus inimest, kui väga vaja, siis mõne inimese veel, aga kuuega on arvestatud. 

Materjalide valikul sai lähtutud võimalikult naturaalsetest materjalidest ja võimalikult palju kohalikku materjali. Hästi tubli ehitaja oli, Harli, kes otsis need kohalikud tootjad välja siitsamast Saaremaalt. Kasutasime kohalike käsitöömeistrite tööd  – seesama laud siin, pingid, riiulid.

Köögi viimistlusmaterjalina sai kasutatud laminaati – see siis põhimõtteliselt ei idane ega mädane, peaks vastu pidama siin aastaid. Lihtne ja funktsionaalne.

Vannituba ka – teda oli täpselt niipalju kui teda oli, ühtegi sentimeetrit kuskilt juurde võtta ei olnud ja sinna pidi ära mahtuma tualett, valamu ja duššinurk.

Avaruse annab ruumile ühelt poolt hele lae – ja seinavärv, võibolla ka see kontrastide kasutamine – tume-hele ja loomulikult need suured klaaspinnad, ka läbimõeldud ruumiprogramm

Põrandal on kasutatud kiltkivi „Mustang“, mida tarnib samuti Saaremaa päritolu firma Kivi Projekt

Tume kivi sai valitud samal eesmärgil, et vastandada neid toone siin, et hele-tume ja see kiltkivi on ära proovitud aastate jooksul – hea ja vastupidav. 

Trepiga oli nii, et ruumi on täpselt niipalju, kui siin on. Ja trepile jäi ka siis tubli meeter, ütleme niimoodi. Ja selline redel tüüpi trepp ta sai, selle aitas valmis teha Kalle Pruuden.nTrepiga oli sama lugu, et oleks võimalikult õhuline jaminimaalselt materjali et mitte raskeid vorme siia ruumi tuua. 

Valgustust on siin nii palju, kui vaja on – ei ole sellega kuidagimoodi liialdatud.

Siseuksed on samuti kohaliku mööblimeistri või ehitusmeistri töö, kaetud saejäljega tammespooniga, mis on üle peitsitud.

Teisele korrusele sai kaks tuba, kus on ööbimisvõimalus ja jooksis läbi mitmeid mõtteid, et kuidas tekitada piire selle õhuruumi äärde. Ja kui siis lõpuks hakkas siin vormi võtma, see ehitus, siis oli selge, et seda vaadet ei tahaks kuidagi moodi kinni panna ja ja siis sealt siis kuidagi moodi jäi pidama see idee, et see võiks võibolla raamaturiiuli funktsiooni ka täita

Põhimõtteliselt võiks see ühe väikse pere kodu olla. See oleks ju väga piisav – praktiline ja ökonoomne.

Vahur Sova, Architect

At first, this site was an overgrown pasture. Then the idea emerged that summer houses could be built here — and from there, the question became what kind of houses they should be. It was immediately clear that they should be rather archetypal and restrained; there was no need for an unprecedented architectural statement. The client also wanted a boathouse motif, and we all agreed straight away — the buildings should be archetypal, modest, and traditional in their exterior expression.

Personally, I would have liked to go a step further and clad everything in fibre cement, but that proved unacceptable to the client, and probably to future users as well. It would have been a rather radical approach — the level of roughness would have gone too far, even though I would have welcomed it. Instead, the idea became to create a contrast: if the exterior is deliberately raw, then the interior could be relatively refined, even glamorous. Not merely a place that fulfils basic needs, but a genuinely comfortable and elegant retreat.

My small architectural whim was that this refined interior should only reveal itself in fleeting glimpses — suggesting what lies inside, but never fully exposing it. From the road, the houses appear as ordinary, simple boathouses or coastal utility buildings, yet something subtly hints that there is more within, something slightly mysterious. From the harbour or the sea side, the buildings open up more, allowing the interior to be revealed more generously. The shutters play their part as well — when they are open, one cannot quite grasp it immediately, but there should be a sense that within this shell there is something precious, almost like a surprise hidden inside an egg.

A great deal of work went into the proportions. Although the result may appear effortless, there was a point when the buildings began to resemble suburban houses — and that was precisely what I wanted to avoid. I was aiming for more verticality and awkwardness, so that they would read clearly as utility structures.

The building footprint is just 60 square metres, so the constraints were very real. At one point, I even made them slightly smaller, but the client felt that the target group and market segment allowed for a little more generosity. Maximum views to the sea were created — views that are genuinely fairytale-like. Quite accidentally, the place has become deeply meditative. When I was here last night, there was no sun, just a soft evening light, and it felt almost otherworldly — as if one were on an artificial planet.

The so-called “Navitrolla trees” appeared here almost by themselves. No one planned them; they simply seemed to belong. I have noticed before that sometimes, if the right moves are made, things fall into place on their own. The same happened with the trees — as if they had always been here.

The house is factory-built: prefabricated panels were delivered to the site and assembled. This kind of form — the boathouse or net shed — is an extremely archaic type. It belongs to coastal landscapes everywhere and would fit just as naturally in Sweden as it does here.

Aet Grigorjev, Interior Architect

The spatial programme is both maximal and minimal at the same time. The house was built very compactly, with the aim of accommodating a small group — and I think it works well. The house comfortably sleeps six people, and if absolutely necessary, even a few more.

When selecting materials, we prioritised natural and local options as much as possible. The builder, Harli, did an excellent job finding local manufacturers here on Saaremaa. We also used the work of local craftsmen — the table, benches, and shelves are all locally made.

For the kitchen, laminated surfaces were used, as they do not rot or mould and should remain durable for many years. The approach is simple and functional. The bathroom, too, contains exactly what it can — not a single centimetre more than available — yet it accommodates a toilet, washbasin, and shower.

The sense of spaciousness comes from the light ceiling and wall colours, the contrast between light and dark surfaces, the large glass areas, and of course the carefully considered layout. The floor is finished in “Mustang” slate stone, supplied by a Saaremaa-based company, Kivi Projekt. The dark stone was chosen deliberately to enhance contrast, and it has proven itself over the years as a durable and reliable material.

Space for the staircase is extremely limited — there is barely more than a metre available — so it became a ladder-type stair, designed to be as light and minimal as possible, avoiding heavy forms. Lighting is used only where necessary; it has not been overdone. The interior doors are also made by local craftsmen, finished in oak veneer with visible saw marks, lightly stained.

On the upper floor, two sleeping spaces were created. There were many discussions about how to define the edges of the open space, but in the end it became clear that the view should not be blocked. That led to the idea of integrating a bookshelf as both a boundary and a functional element.Ultimately, this house could easily serve as a home for a small family. It is sufficient, practical, and economical.