Selle hoonegrupi lähteülesanne oli luua loomemaja, mis kujunduslikus mõttes oleks justkui lihtsalt üks maakodu. Siin oli enne vana palkmaja, isegi mitu. Esialgu oli ka plaan seda taastada või kuidagi rekonstrueerida ja arhitektuurne projekt oli ka sellest lähtuv – vundamendi piirid määrasid ära selle hoone kubatuuri. Aga kui hakati hoonet lähemalt uurima, selgus, et taastada ei ole siin midagi – sipelgad ja aeg olid teinud oma töö. Nii, et selle asemel, et see maja päriselt maha võtta, otsustati, et olemasolevad palgid, mis vähegi kannatasid, võeti lahti ja pandi pärast tagasi. Nii, et uues majas on suur osa vanast  majast ikkagi alles. Ja kuna see projekt lähtus väga esialgsest majast, siis oli see hoone maht üsnagi piiratud.

Uue maja projekteeris arhitekt Raul Vaiksoo, kelle käekiri on hästi äratuntav. Temale meeldivad avatud konstruktsioonid ja seda siin majas on ka näha. Alguses ma olin natuke mures, et kas need musta-valge kontrastiga konstruktiivsed elemendid hakkavad liiga jõuliselt oma elu elama, aga tegelikult on arhitekti tunnetus väga hea ja proportsioonid on hästi paigas. Nii, et see kõik toimib. Ja arhitekt oskas siia ka lisada ühe mahu, mis siia enne üsna pimedasse hoonesse tõi suure valguse ja imelise vaate, kaminaga elutoa osa, mis on tänaseks ka elanike lemmikkoht.

Kahekordne hoone on galeriidega ühendatud veidi väiksema saunaga majaga. Galeriid on väga ebatavaline lahendus – siin tekivad väga erilised inspireerivad vaated, see loodus, mis siin ümber on, on erakordselt privaatne ja võimas. Saunamajas on võimalik ööbida ka grupil inimestel ja piisavalt palju tube on peamajas.

Kaks maja on nurgeti nii, et siia keskele tekib omamoodi lava ala, kus on isegi trepiastmestik, mis annab võimaluse siin esineda või midagi koos teha.

Kui alguses oli mõte, et siia tekib kerge suvemaja, siis juba projekteerimise käigus jõuti mõistliku otsuseni, et kui juba teha, siis selline maja, mida saab ka läbi aasta kasutada ja see mõte oli vägaväga õige mõte, selle üle on tellijal väga hea meel. Ja tõesti siin on olla igal aastaajal väga hea. See tähendab, et siin on olemas küttekamin, on olemas ka puupliit, mis on tänapäeval üks väga oluline turvaelement selleks hetkeks kui meil on elekter ära või mis iganes. Lisaks on siin ka elektripliit. Nii, et siin on mugavused ja on ka mõistlikud kaugele vaatavad otsused.

Siin on tehtud väga mõistlik otsus – maaküte + päikesepaneelid. Põrandaküte on see, mis annab meile kõige ühtlasema soojuse, saab kaugelt reguleerida ja päikesepaneelid annavad selle võimaluse, et bassein on alati sooja veega.

Raul Vaiksoo poolt loodud arhitektuur on väga omanäoline, eristuv ja tal on huvitav värvilahendus – must, valge ja tumesinine – väga eestilik! Need ribilised pinnad, mis on väljas kasutatud, on jõudnud ka sisse. Nii, et arhitekt määras ära ka päris suure osa siseviimistlust. Paljud seinad ongi juba ette nähtud sellised valge-musta ribilise pinnaga.

Ribiline pind on tegelikult topeltlaudis nii sees kui väljas, mis on muidugi materjali mõttes kulukas lahendus, aga väga põhjendatud. Hoonel on väga suured aknapinnad.

Täna on maja avatud ümbritsevale loodusele, kuna siin on väga privaatne, siis on, ma ütlesin kohe algusest peale, et siin on nii palju maale nende akende näol, et pilte seinale palju juurde pole vajagi.

Olen siselahenduses toonud seda välisvärvi sisse teadlikult, et välist ja sisest omavahel ühendada. Nii mõneski kohas välisfassaadi tumehall jookseb edasi siseseina tumehallil. Välisfassaadi tumedat sinist oleme kasutanud teadlikult nii mõnegi pinna peal ja nii on tekkinud loomulik tervik sisemise ja välimise vahel.

Väga praktiline idee on maja servas jooksev, peaaegu ümber kogu maja, terrassipind. See on selleks, et saaks kuiva jalaga ühest majast teise ja lisaks sellele on siia tekkinud päris mitu terrassi.

Mis on väga oluline, et mõlemal majal on suured katusega kaetud terrassid, mis eesti tingimustes on kahtlemata vägaväga õige otsus, sest ilma katuseta terrassid lihtsalt ei toimi ja seal saunamaja ees on ka siis selline valgustatud söögilaua ala, kus saab siis pikapika lauaga katuse all suvel mõnusalt süüa. Väga tihti neid niiskuskindlaid valgusteid selliseid ei panda, aga me vaatasime, et võibolla see tuule oht ei ole nii suur.

Saunamaja ja peamaja vahelisele suurele terrassile on paigutatud bassein, Kin Bassein teostuses. Siin looduse keskel tekkis kohe küsimus, et milline võiks olla viimistlus basseini sees ja väga tihti kiputakse seda valima helesinisena, aga siin tundus see kuidagi kohatu ja valitud helehalli ja halli kirju pvc annab pigem tunde, et see on nagu kalju sisse moodustunud veesilm.

Ja ühtlasi oli idee selles, et hallikas lehiselaud terrassil jookseb sujuvalt üle halliks kiviks.

SISEARHITEKTUUR PEAMAJAS, SISEVIIMISTLUS

Kuigi arhitekt oli üsna suure osa siseruumist justkui ära määranud materjalide mõttes, jäi mulle ka veel üsna tükk tööd teha. Esimene suur otsus oli meil see, et mida teha nende vanade palkidega – kas nad jätta naturaalseks, värvida nad päris katva värviga valgeks, või siis valgendada. Otsustasime valgendamise kasuks. Siis jäi seda puidusust rohkem alles, aga kuna ruum ei ole väga suur, siis naturaalne palk oleks olnud natuke tume ja teinud ruumi väiksemaks.

Põranda materjali mõttes on alati mõistlik mõelda ka praktilisele poolele. Esiku ja köögiosa tegime keraamilise plaadiga ja ülejäänud põrandad, mis ei olnud märgades ruumides, said puiduse põranda. Nende valikute juures kahtlemata püüdsin lähtuda sellest, et maja on looduse keskel, et see kõik oleks võimalikult hästi haakuv ja ei oleks kohatu ehk need looduskivi imiteerivad klinkerplaadid, mida tänapäeval tõesti väga hästi tehakse, leidsid siin hea koha.

Selle maja eriline nüanss on tapeedid. Kuigi tapeedipinda on üsna vähe, mõned siledad pinnad tapeeti ikka tahtsid, siis on eriline see, et kõik tapeedid on ühe mustriga, aga erinevate toonidega. Meid võlus ära Morrise tapeet „Maasikavaras“. Siia elutuppa oli vaja väikest värvilaiku ning saigi see Maasikavaras siis sellise sinise, punase, kollase, rohelise kirjuna ja seda on täpselt nii natukene, et ei ole liiga palju. Teistes ruumides kordub seesama muster täiesti teistsuguste värvidega. Kahes magamistoas on ta ülimahe – beežika, hallika, vähekontrastse tapeedina, mis selle valgendatud palgi kõrval vaevu märgatavana näitab oma mustrit, jätkab  palgi seina. Teisel korrusel on üks tuba, kus on sinine sinisega seesama muster, mis kordab seda sinist, mis on välisfassaadis. Kolmandas magamistoas on seesama muster eriti eksklusiivse mustvalge ja pärlipinnaga, mis on luksuslikum lahendus. 

Kogu maja kujunduses otsustasime, et esimene korrus võiks olla vana maja hõngu võimalikult palju säilitav. Nii ka dušširuumis on ainus koht, kus palksein on jäetud naturaalset tooni, isegi natuke tumedamaks tehtud. Seal see tundus põhjendatud. Keraamiline plaat, mis seal seinas on, meenutab vana tellisseina. Teine korrus on kaasaegsem ja natuke sellest erinev. Ka esimese korruse dušširuumi mööbel on natukene on puidune ja tumesinine – jälle see tumesinine ja ka teisel korrusel on kogu dušširuum mustvalge ja veidi luksuslikum.

KÖÖK

Üsna keeruline oli lahendada selle maja kööki, sest et see ruum tõesti pole liiga suur, aga vajadused ja soovid olid üsna suured. Nii, et samm-sammult muutes ja ümber tehes me jõudsime lõpliku lahenduseni. Näiteks väga huvitav moment tekkis päris lõpuks, kui köök oli justkui juba valmis projekteeritud, tekkis idee lisada siia üks ratastel maht, mille tööpind annab lisatööpinda kui köögis toimetada või siis annab see ka serveerimispinna. Rattad on siin sellepärast olulised, et põrandas on luuk, kust pääseb keldrisse.

Oli päris keeruline jõuda köögi peitsitoonini, me tegime vähemalt seitse katsetust, mida alati väga soovitan, et tasubki teha proove niikaua kuni tunne õige on. Lähtusime põranda toonist.

Eriti tahan tänada Woodhammerit, kes on selle köögi teostanud. Siin palkseintega majas ei ole lihtne täisnurkset ja sirget mööblit siia sujuvalt sobitada. Nad said sellega suurepäraselt hakkama. Siia kööki on integreeritud ka elektrikilp, mis on peidetud. Siia on väga õhukesse mahtu paigutatud klaaspind ja selle mõte on see – me ei raatsinud imeilusat palkseina üleni mööbli taha jätta ja tegime siia klaasustega kapi, millel tagaseina pole, et see palksein jääks võimalikult hästi nähtavale.

Kööki planeerides pidin lähtuma juba ära ostetud külmkapist, mis oli oluliselt suurem laiem ja sügavam, kui olin arvestanud, aga maakodus on see paratamatult oluline, sest iga päev siin poes ei käida, nii et sellest tuligi lähtuda. Ja siis samamoodi tekib alati küsimus, kas köök on pigem moodsama näoga või on ta siis vana palgi stiilis. Meie läksime moodsamat teed, kuna see must tehnika on pigem väga kaasaegne. Materjali mõttes muidugi parim tööpinnaks on kahtlemata looduskivi.

Köök on küll pikk ja tööpinna alune front on päris mahukas, ülemiste kappide ruumi siin ruum ei võimaldanud akna tõttu. Nii, et siis ka mahud on jagatud ära õhukestesse kappidesse. Loomulikult on siin väga kvaliteetsed Blumi furnituurid, väga sügav, suur ja eriline valamu, väga funktsionaalne segisti, mida saab avada käeseljaga puudutades. Tehnika on täiesti kaasaegne ja väga kaugelevaatavalt valitud.

Kindlasti on väga hea otsus, et siia mahtus ära ka puupliit kõrvuti elektripliidiga ja kuna see on niivõrd söögilaua kõrval see pliidi tsoon, siis me tekitasime siia kaitsva seina, mille peale tekkis letipind, mis on samamoodi kivist. Söögi tegemine ei sega söögitoa osa ja on diskreetsem ja teisipidi väga hea on panna sinna ka asju valmis.

Sisseehitatud mööbel on ka esikus, mille on samamoodi valmistanud Woodhammer minu jooniste järgi ja sinna sai planeeritud nii lahtist riputust kui ka kinniseid mahte ja ruumi jalanõudele. Kooskõlas nende mustade taladega on esikumööbel peitsitud mustaks. Esikumööbli uksepaneelil on samasugune kitsas raam, mis ühendab need kaks ruumi omavahel stilistiliselt ära.

LAHTINE MÖÖBEL

Mis puudutab nüüd lahtist mööblit, siis see kõik oli tellija enda olemasolev, mis on leidnud endale uue koha. Mulle tundub, et see on olnud kõige õigem otsus, sest see erinevate ajastute kohtumine ja kihistus loob kohe hästi koduse tunde. See ongi kodususe üks võti, olen paljudele seda rõhutanud, et kui me ostame uue mööbli, eriti veel komplektid, siis tihtipeale tulemus on hotellilik. Aga see erinevate ajastute kohtumine siin tekitab kohe koduse tunde. Minu eriline lemmik on loomulikult klaver, mis on täpselt see, mis selle ruumi eriti poeetiliseks teeb. Ühes magamistoas on siin ilus komplekt 30.ndate mööblit terviklikuna, teises ruumis on kohtunud 60.ndate riiulid täiesti kaasaegse lauaga. Elutoas on 90ndate pehme mööbel ja skandinaavia vintage kokku sattunud ja näeb ootamatult mõnus välja. Söögilaud on väärikas vana laud, väärikate toolidega. See kõik tekitab tunde, nagu oleks siin juba ammu elatud. Elutoa diivanilaual on veel eriline konstruktsioon, mis võimaldab seda lauda teha poole suuremaks.

AHI

Kui rääkida kaminast, siis on tegemist ikkagi kaminahjuga. Tänapäeval ma ei tea, et keegi enam mittesalvestavat kaminat endale enam tahaks ja mis oli oluline, me otsisime kaminahju, millel ava oleks nurgaga ja ilma metall-liistudeta. Siin on tegemist klaas-klaasiga ühendusega, mis annab võimaluse ka küljepealt näha tuld. Tal on väga põnev pealispind, mis on rihveldatud Tulikivi. See annab talle oma näo. Kui rääkida Tulikivi kaminate omadustest, siis need on eriti pika salvestusajaga, nad tõepoolest asendavad ahju. Lisaks nad näitavad meile seda ilusat tuld. See on jälle üks turvaelement – kui juhtub, et maaküte ei tööta, siis puupliidi ja  kaminahjuga saab toa ikkagi soojaks.

VALGUSTUS

Kui rääkida valgustusest, siis see on omaette suur teema ja siin olen püüdnud lahendada nii, et enamus valgusteid on peaaegu nähtamatud, kuna see sisemine ruum on üsnagi aktiivne oma ribiliste pindadega. Nii et paljud valgustid on lihtsalt väikesed valged suunatavad silindrid ja on ka grupeeritud niimoodi, et nad kõik ei lähe korraga. Kõik vajalikud kohad on valgustatud. Silmale nähtavatena oleme valinud mõned kohad, kus valgusti on ka nähtavam. Elutoas on üldvalgus – mida olen alati rõhutanud – nii mõnigi inimene ütleb, et ta ei taha lakke midagi rippuma – aga ma olen rõhutanud, et Eestis on meil pimedat aega vägaväga palju ja me võime nimetada need laes rippuvad valgustid koristusvalguseks. Pimedal ajal on üldvalgustust ikkagi väga vaja. Laua kohal olev valgus on paljus osas ka meeleoluvalgus. Oluline on, et laual olev toit saaks valgustatud, aga see valgusti on pandud veidi madalamale kui tavaliselt, sest hubasus oli just see, mis tellijale meeldis.

Elutoa laevalgusti on ülimalt diskreetne, timmerdatav ja väga õrn justkui langev puuleht. Aga annab ka väga korraliku valguse, kui on pimedal ajal vaja. Väga tore detail on lugemisvalgusti, mis lausa omaette skulptuurina.

Esimese korruse dušširuumi olen duššiossa pannud leedriba, mis toob palkseina ilusti esile ja rõhutab seda. Magamistoas on meeleoluvalgus, mis toob tapeedi paremini esile ja annab hubasust, aga üldvalguseks on üks väga eriline käsitsi valmistatud klaaselementidest luksuslik valgusti, mis sobib ka selle luksusliku mööbliga, mis selles ruumis on.

Trepihalli rosinaks on kahtlemata Tõnis Vellama disainitud valgusti.

Päris palju sai nuputatud siseuste osas. Nii, et ühtepidi siia võisid sobida puidused või valged uksed. Üleni must uks tundus liiga jõuline element ja lõpuks me jõudsime musta raamukseni, mille sees on struktuurne klaas. Lihtsalt klaasuks oleks olnud mõttetu, kuna ta paistab läbi, mingisugust privaatsust on vaja. Selge on see, me pidime endale aru andma, et need klaasuksed ei taga helipidavust, aga see otsus tuli ikkagi selle kasuks, et need väga hästi haakuvad nende mustade taladega ja kogu sisemise arhitektuurse osaga.

Ja samamoodi trepp sündis kuidagi väga loomulikul moel täpselt selle sama kooskõla suunas, mis siin juba arhitektuurselt olemas oli. Nii, et need mustad graafilised triibud, pulgad ja siis see soe tammepuit sulas siia tervikusse kuidagi loomulikul moel. Väike hirm oli, et äkki neid triipe saab siia liiga palju ja lähevad risti ja rästi aga mahuvad ära küll.

TEINE KORRUS

Teisel korrusel on kaks magamistuba. Üks neist on tõesti selline pidulik, luksuslik. Aga ta on terviklik, sest see mööblikomplekt ongi omavahel komplektis ja selles toas on sellel komplektil ruumi ka olla. Voodi on täiesti uus ja moodne aga haakub selle vana mööbliga täitsa rahulikult. Teine magamistuba on sellise perspektiiviga mõeldud – ta on kõrgekõrge – sinna on mõeldud mahtuma ka lavats näiteks lastele ja sellepärast on ka voodi mitte ruumi tsentris, vaid nihkes, sest sinna peaks ära mahtuma ka redel, mis lavatsile läheb. Aga esialgu jätsime selle lihtsalt ehitamata ja see õhuline kõrge ruum praegu on väga veenev.

Selles toas oleme mänginud väikest orientaalset mängu Hiina lauakestega ja võibolla tuleb sinna üks hiina kapp ka. Selline tore segu stiilidest ja aegadest on selles majas justkui selle maja nägu.

Üks teema on kahtlemata aknakatted – ühtpidi ei raatsiks neid ju üldse kinni katta, aga kuna meie suvi on väga valge ja osa inimesi ei saa sellega magada, siis pidime selle teema ka läbi käima. Oleme lahendanud täiesti tehniliselt pimendavate voldikkardinatega, mis on praktiliselt nähtamatud, mida saab tõmmata nii üles -kui allapoole või siis täitsa eest ära hoida. Lihtsalt me ei raatsinudki midagi muud sinna ruumi lisada. Ülemise korruse magamistoas on pimendav tekstiilkardin.

SAUNAMAJA

Saunamaja on samamoodi kahekorruseline. Esimesel korrusel on köögiga ruum söögilauaga. Seal on tualett, seal on avar dušširuum, paraja suurusega leiliruum ja teisel korrusel on selline imeliste vaadetega stuudioruum või ruum, kus saab vabalt madratsite peal magada, nii, et seal on võimalusi rohkem. Praegu ta ongi jäetud möbleerimata, et siis vastavalt vajadusele või soovile teda kasutada.

Saunaruumiga oli huvitav see, et jätsime ära ukse, mis on köögiga ruumi ja dušširuumi vahel. Võib ju küll vaadata, et avatud dušširuum, et äkki on ebamugav, aga tegelikult sinna on plaanitud ikkagi lisada liuguksed. Aga kui on seal vähem inimesi, oli soov, et see olekski avatud, sest tegemist on väljastpoolt köetava kerisega ja see annab ju toa poole väikse kamina, nii, et niimoodi on võimalus nautida seda tuld kerise all ja see ruum ise on ka avaram.

Väga oluline on minu jaoks materjalide valik selles majas – et mida suurem on märgala, seda rohkem on oht, et ta jääb selline sansõlmelik. Minu soov oli valida materjalid, mis annaksid võimalikult sooja mulje seal olles ja seal põrandal olev keraamiline plaat on inimesi niimoodi ära petnud, et nad on ehmunud, et appikene – see on vaip – see saab ju märjaks! Esiteks on ta mittelibe, mis on kõige tähtsam. Teiseks on ta peitev, kuna temas on väga väike kirjusus ja see vaibalik tekstuur muudab ta inimese jaoks hästi soojaks materjaliks. Selles kordub jälle see sinine, mis siin arhitektuuris on olemas. Välisfassaadi sinise tooni võtsin konkreetselt köögi mööbli tooniks ja sinise ja valge sisse soojana mõjub just õigesti see puidune laud ja puidused toolid.

Seinaplaat, mida on ka hästi suurel pinnal, on samamoodi tekstiili sarnane, mina mõttes kutsun neid vanaisa püksteks. Ta tekitab tunde, et ei ole kõva ega külm materjal seinas, et seal on soe toon ja soe faktuur ja teisipidi on ta ka praktiline, sest et paljud kliendid paluvadki, et ma arvestaks kas siis lubjase vee või siis roostese veega, mis muudab väga ilusa plaadi seinal üsna kiiresti määrdunuks. Nii, et see plaat on väga turvaline hoolduse mõttes.

Ja sauna osas ma olen väga rahul termopuidu pinnaga. Ta on silmale ilus, praktiline, sest ta on tume. Kõige olulisem on see, et termopuit on oluliselt vähem kahjustatav niiskuse poolt – ta kestab kauem. Selles mõttes tasub selle peale panustada – ta on küll natuke kallim, kui see tavaline, aga see tulemus on kauakestvam ja silmale hästi ilus.

Samuti on seal tualett, mis on sama plaadiga nagu see üldruumgi ja siis mulle alati meeldib tekitada mingi aktsentsein, nii et nii duššide juures kui ka tualetis on üks erilise plaadiga aktsentsein, mis samamoodi haakub loodusmaterjalide toonidega.

Köök oli arhitektuursel plaanil oluliselt väiksem, ta oli poole väiksem ja teises seinas. Seal tegime päris palju muudatusi, kuna tekkis ikkagi mõte, et seal võiks saada teha ka sisse sügisande või mingi grupp inimesi saab seal toitu valmistada. Köök läks hoopis teise seina, kui ta oli planeeritud. Väikse abiköögi asemel me tekitasime sinna ruumi korraliku pika tööpinnaga köögi, sest liiga väike köök oleks jäänud napiks ja sinna mahtusid ära ka pesu- ja kuivatusmasin.

Selle arhitektuuriga sobis minu arust kõige paremini raamiga uks ja need käepidemed annavad sellele köögile natuke erilisema näo ja kõige olulisem selle köögi juures on, ma arvan tagaseina plaat. See on käsitsi maalitud looduslike elementidega selline natuke ebatavaline, ntukene kordumatu ja neid plaate saab ka täiesti kordumatult paigutada.

Mõlemas köögis on funktsionaalne segisti, mis tähendab, et seda segistit saab tööle panna käeseljaga puudutades. Inimese käed võivad olla taignased või jahused ja siis seda segistit selle määrdunud käega ei puudutata ja samamoodi saab vee sulgeda käe seljaga, see on tõesti väga-väga mugav, kuna seal on väga suured valamud ja see segisti on üsna kõrge, siis segisti juures on loomulikult väga hea see väljatõmmatav dušš.                                                                                                                

Saunamaja köögi lauavalgustiga oli meil ka väike vaidlus – et kas panna sinna piklik valgusti, aga siis me leidsime, et  kuna seda lauda ruum võimaldab paigutada nii ühte kui teistpidi, siis piklik valgusti oleks selle lukku pannud. Nii, et me valisime ümmarguse valgusti ja nüüd saab lauda paigutada ühtepidi või teistpidi. Samamoodi saab seda panna väiksemaks või siis pikemaks tõmmata.

KOKKUVÕTE:

Kokkuvõtteks võiks öelda et mul on hea meel et see tellija on investeerinud arhitektuuri. Ta on tõesti väga erilise käekirjaga hoonekompleks ja selle sisu on ka väga omanäoline. Ta on väga selle tellija nägu ja see koostöö oli ka väga põnev ping-pong. Ma arvan, et me mõlemad kasvasime sellega, sest meil olid mõningad väga erinevad lähtekohad ja arvamused ja siis me vastastikku suutsime üksteist venitada – kord mina, kord tellija. Ma arvan, et see tuli meile mõlemale kasuks. Ja ma usun küll, et see maja nüüd, kui ta on valmis, on valmis inspireerima neid inimesi, kes siia saavad tulla ise looma, ise inspireeruma sellest ümbrusest ja majast enesest.