Siia oli plaanis rajada esialgu suvekodu või nädalalõpu kodu, et linnast käia maale, aga pikas perspektiivis siis ikkagi sai kohe tehtud ruumiplaneering ja kogu see hoonete maht selline, et siia hiljem ikkagi elama tulla.

Kuna ta on maal, oli mõte hoov tekitada, et maamajalik, et tekiks sisehoov ja kuna naabrid on ka siin väga lähedal, ikkagi tiheasustus siin kõrval, ja päikesevalgust ja vaateid arvestavalt ka siis see maja paigutus saigi niimoodi, et see varjab enamvähem lähedal olevat naabrit ja põhivaated tekivad kõik siia lageda avara põllu ja vaate suunas. Et abihoone, kus on siis saun ja muud abifunktsioonid, et see on siis sellise paigutusega, et paneb selle sisehoovi ka kinni naabrite poole, tekitab hoovi privaatsuse.

Hoovis on tiik kaevatud, saab suvel ujumas käia.

See kõik sai alguse sellestsamast suvemajast. Kuna oli soov, et saaks kohe hakata kinnistul käima, siis esimese mõttega saigi tehtud kahekümne ruutmeetrise põhjapinnaga väikene suvemaja.

Ma ütlesin kohe, et vaatame natuke ette, et mõtleme kohe, kuidas need hooned võiks paigutuda, et see hiljem ei sega ülejäänud hoonestust.

Siin oli päris tihe võsa peal, siis oli vana kinni aetud veesilm varem ka olnud, see oli omal ajal siin kinni aetud eelmiste maaomanike poolt. See võsa kui oli ära puhastatud ja kased välja puhastatud, siis tekkis päris tore salu, mis suvel mõnusalt varjestab ka elutoa suurt akent päikese eest ja annab vähest varjulisust ka. 

Mis mulle endale meeldib selle elumaja juures just, on see pikk ja madal proportsioon, mis on Eesti talu arhitektuuriga mingil määral kaudselt sarnane, mõnusalt mõjub see pikk vaade ja paneb hoovi omaette elama et annabki selle privaatsuse. Naaberhooneid ei ole niipalju näha ja nemad ei näe vastupidi siia hoovi ka.

Oluline moment oli selle kõrvalhoone puhul, et siin oli olemasolev kaks päris halvas olukorras kuuri – olidki reaalselt küünid või kuurid – külmad lihtsad laudisega tarekesed. Need olid hästi kifti proportsiooniga ja kogu see luukide proportsioon, mis seal olid sellised suured uksed ja üleval pööninguluuk. Kohe tekkis mõte, et see on nii kift, et selle võiks kasutada ära, sellesama võtte. Alguses isegi lootsin, et me saame kasutada neidsamu taastada või teha paremaks ja sedasama laudist isegi kasutada fassaadis, aga nad olid ikkagi nii halvas olukorras, et neid säilitada ei olnud mõtet.

Sauna uste ees olev tegelikult ka need luugid kui kinni panna siis ongi hästi sellise vana puukuuri mulje, see kogu see mõte oligi. See kuur lammutati alles hiljaaegu siin sügisel maha, et siis tegelikult on selline tore pilt, kus mõlemad hooned on täiesti kõrvuti, ta ei ole vana koha peal täpselt ja vana kuur oli täpselt seal kõrval ja siis on nagu vanaisa ja isa või isa ja poeg täpselt sama kujuga, see on päris kift.

Fassaadi tooni otsimine käis ka – me tegime kolm või neli värviproovi, et seda vana halli laudise tooni otsida, no päris sama ei ole, aga just see mõte oli vana vanutunud laudise mulje mingil määral siia tagasi tuua.

Muu on nagu ikka et kliendi ruumide soov, maja suhtes oli see magamistubade soov ja planeeringuliselt õnnestus see ma arvan päris hästi, et see on hästi kompaktne, samas on siin avarust ja kolm magamistuba olemas ja kõik on olemas, elumajas, mis on vajalik ja avarust on, siin on tehtud niimoodi, et ökonoomne oleks, siis magamistubade osa on soojustatud vahelaega ja teine majaots, kus on elutuba, on soojustaud katuslaega et siin seda avarust säilitada, aga samas on siis kütmist vähem, kubatuuri vähem, siis magamistubades on tehtud see madalamaks niiöelda köetava osa maht.

Alguses tundus, et kõrvalhoones on liiga palju ruumi isegi või kuidagi et, see tuli vanast hoone proportsioonist, seda me ei muutnud seda planeeringut siis ikkagi maal on seda panipaika ja kõike vaja ja lõppkokkuvõttes on kõik ruumid oma kasutuse leidnud ja see üks üks hooneosa ongi puukuur, tööriistad ja panipaik-garaaž. Et on hea koht, kuhu kõike ladustada ja midagi teha. Ja teine plokk on siis saunakompleks. Pigem isegi võiks täna öelda et ruumi võiks isegi võibolla rohkemgi olla. Saunakompleksis on saunaruumid ja majapidamisruum ja siis spordiruum.

Suveköök on siin elumaja juurde plaanitud selle katuse alla, kuhu siis üks sein tuleb klaasiga kaetuna, et vähendada tuuli ja sademete ajal on seda praktilisem kasutada ja see esimene väike majakene, on täna kasutuses külalistemajana.

Abihoone puhul oligi algselt kaks täiesti eraldi hoonet, mis olid siis kaugelt vaadates kokku justkui sulanud. Tegelikult oli neil umbes pooleteist meetrine vahe omavahel seinte vahel, viisin need täiesti kokku ja üritasin säilitada seda muljet et nad on ikkagi nagu kaks eraldi hoonet, tehes need sissepääsud sügavamale natuke astuvad ja klaasuksena ja kui sisse minna hoonesse, siis see fassaadilaudis jätkub ühes seinas, et rõhutada seda, et need on tegelikult varem olnud kaks eraldi hoonet et siduda vana olustikku praeguse olustikuga.

Samas seinas oli kaks või kolm siseust, mis siis on samamoodi üritatud võimalikult hästi ära peita ja kaetud sellesama laudisega, et siis on jällegi need ilma lengita ukselahendused ja on siis fassaadilaud sinna peale naelutatud, et sulaks kokku – kui seal linke ei ole, siis ega väga aru ei saakski, et seal on uksed.

Ja siis teine põnev lahendus oligi, et nendele suurtele klaasustele, mis seal on – luugid sinna ette tekitada, et need oleksid kasutatavad ka siis kui akna ees on, saadki reaalselt need luugid sulgeda ja siis on mulje, et see ongi mingi abihoone, et see ei olegi saun või sooja funktsiooniga või kasutatav hoone. Et ikkagi täielik kuuri mulje saaks tekitatud. Sai päris ja õhuline luugivariant välja mõeldud ma arvan, et see õnnestus ka päris hästi, tehniliselt ja nad on päris suured ikkagi, aga see õhulisus ja kergus – ja ta ei tohi paksuks minna ja sellepärast on ta tehtud sellisele teraskonstruktsioonile, mis annab võimaluse jääda õhukeseks kogu luugi puhul, sest muidu, ütleme, ta ei oleks sinna klaasuste peale ära mahtunud, et see tagasiaste ei ole sellel avatäitel nii suur, et mingit puitkonstruktsiooni oleks sinna võimalik olnud teha.

SISELAHENDUSEST

Selle objekti puhul olin rohkem arhitekti rollis. Klient soovis siseosaga ise tegeleda. Mida ma siis kaasa aitasin mingil määral, oli valgustusplaan ja pistikute plaan ja lisaks siis sai lõpuks kokku lepitud ka, et ma aitan neil viimistlusmaterjalid valida – värvitoonid panime paika ühiselt, parketi ja keraamilise plaadi ja abihoones mikrotsement ja epopõrand sinna abiruumidesse. Aga ülejäänud kõik sisedetailid alates san tehnikast ja ka valgustite valik –  seal ma ei ole kaasa rääkinud. Arhitektuurne plaan pluss sisearhitektuurne foon võiks öelda, et see on siis minu poolt tulnud ja ülejäänus on siis klient teinud ise juba omad valikud ja otsused.

SISEVIIMISTLUS

Antud objekti puhul oli hästi oluline see, et kõik oleks võimalikult praktiline ja taskukohane. Paljud objektid on võibolla kus saab niiöelda rohkem materjalidega mängida ja valida, aga siin kindlasti oli hästi oluline see, et hinnad on võimalikult mõistlikud. Need valikud saigi siis tehtud mingil määral hinna põhjal, aga tulemus oleks hästi lihtne, üle pingutamata, aga samas annaks mingit praktilisust ja hubasust, elumajas olev keraamilise plaadi valik on heledama poolne, aga samas siuke muster või kivi faktuur aitab peita igapäeva mustust või lihtsalt porijälge või katlakivi. Tegelikult sellised ühevärvilised või tumedamad või täiesti valged materjalid ikkagi näitavad kõik asjad välja siuke natukene mingi faktuuri ja laiguga pind – see siis aitab väga hästi sellist igapäevatolmu ja mustust varjata. Selles mõttes on ta kindlasti praktilisem lahendus kui mingi monotoonne toon või materjal. Ja lihtne tammeparkett ühelipiline töötab alati. Annab hubasust ja samas on maakodulik või kaasaegne ka.

KATUS

Leidsin uue Ruukki materjali. Terasest katusekivi meenutav toode oli, tundus hästi põnev seda kasutada. Ta näebki väga hea ja äge välja.

Siin sellise mitme hoone peal ja kui katused on õigete kalletega, siis näeb väga hea välja. Kindlasti teda on oluliselt raskem ja keerulisem paigaldada kui näiteks classic-profiili aga ta mõjub ülisümpaatselt see toode. Väikesed kandilised hästi minimalistliku kujuga justkui ruudukesed tekivad katusele.

Suure pinna puhul on ta õigustatud ja ütleme suure kalde puhul näed seda ilu ka, hästi kift struktuur tekib katusele.

Ja räästaste puhul, see on ka tänapäeval hästi tavaline ja kõik moodsamad majad on niiöelda ilma räästata lahendusega. Meil päris peidetud rennisüsteemi siin ei ole ja ei olnud nagu väga mõtet teha, et see nii minimalistlik maja ei ole oma olemuselt ja siis on lihtsalt kandilised eritellimustööna lastud valtsida need rennilahendused, mis siis on poolenisti nagu katuse räästa sees, et ta ei eenduks liiga palju see kandiline katuserenn – ta tegelikult on oma pooles laiuses fassaadi materjalide kohal või niipalju kui teda oli sinna mõistlik liigutada. Ja varasemalt oleme lasknud alati need torud valtsida, sadeveetorud, mis tulevad rennist alla, eritellimusel ja väiksemate mõõtudega, aga siin siis on kasutatud juba Ruukki kandilisi valmistooteid, mis selleks ajaks olid turule tulnud. Et muidu said kõik need sõlmed ja asjad välja joonistatud ja ristlõiked, aga siis ilmusid ka esimesed sellised kandilised torud ja neid ei pidanud eraldi laskma teha.

Välja eenduvad aknaraamid on ka suhteliselt tavapärane praktika. Paljudel kortermajadel kasutatakse sellist võtet. Ta on hästi lihtne, aga samas annab nüansi, need on lastud valtsida komposiitmaterjalist, nendele sai ka eraldi tootejoonised teha igale detailile, et seal on kalded ja et vesi ei koguneks ja ei jääks seisma ja seal on igasugused avad, et kondents välja tuleks jne. Peale vaadates tundub lihtne detail, aga tegelikult on kõik need kinnitused ja asjad korralik sõlme läbi lahendamine ja tootejoonise tegemine, et need valtsitud elemendid omavahel kokku sobituks.

Põhimõte oligi see, et saaks kuidagi hästi lihtsalt, aga samas et siin ei olegi ühegi asjaga üle üritatud pingutada, aga kogu hoone proportsioonid on see, mis võibolla natuke mängivad põnevamalt, Et ongi seal nende vanahoonete kift proportsioon ja kõrguste, akende suhe, mis oli koheselt olemas mina lihtsalt võtsin ja sättisin natuke paremaks ja selle funktsioonidest ja paigutusest sõltuvalt elumaja see pikk vorstikujuline välja venitatud vorm, mis on päris tore me ei üritanud väga erilist arhitektuuri luua, aga lihtsalt hästi lihtsa ühe võttega ja loogiliselt see asi ära lahendada.

LÕPETUSEKS:

Kogu see maamaja kompleks siis tegelikult ongi tore ühepere elamu, mis sai alguse sellest, et suvekodu soov oli. Täna on ta täiesti arvestatav mõnus igapäeva elamise vajadusi rahuldav hoonete maht koos oma hoovi avarate vaadetega. Vaatamata sellele, et on ta väga nagu võibolla liiga tihestatud alal, aga tänu oma paigutusele on ta täiesti küla ääres ja need vaate suunad ja valguse suunad on hästi sobinud. Siis tekib privaatne ja avar mulje tegelikult, nagu see oleks kuskil looduse keskel pigem. See on siin see tore nüanss ma arvan, mis väljja tuleb.

Tihti on see, et inimesed tahavad olla omaette, samas ei taha kuhugi metsa kolida, siis siin on kuidagi see kesktee olemas et on vaated, on avarus, kogu aeg on päike õiges suunas ja samal ajal on küla kohe selja taga ja naabrid kõrval.