Varjuala on päris keeruline kujundada, sest enamus taimi, mida me poest saame, on mõeldud sellele, et ilus päikseline, hea drenaaž, see valik on väga suur, aga varjuala taimi on vähem ja seal tuleb hoolega läbi mõelda, mis vari see on, et kas ta on pigem kuivem vari, mis on erakordselt keeruline või ta on siis niiskem vari või selline normaalne, kus on muld piisavalt hea, natukene hoiab niiskust kinni, aga samas dreenib ära. Siin on just selline keskmine, muld on viljakas. Põhitaimedeks ongi ainuroog, mis armastabki sellist poolvarju ja saab ka kuivemas hakkama kui ta on juba juurdunud. Ja siis ainuroog lähebki üle loorber-kirsipuuks, mis on igihaljas. Praeguste talvede puhul oleme teda ikkagi katnud, et ta ei saaks seda kevade šokki, et maa on veel külm ja jääs ja tuleb päike peale ja siis küpsetab. Euroopas on ta selline klassikaline hekipõõsas, mida saab igasugusesse vormi pügada. Meil hoiame teda sellise põõsana nii nagu ta tahab kasvada. Natuke lõikame tagasi. Ja nende kahe taime vahel siis elavdamaks ja andmaks sellist mõnusat pitsilist tekstuuri on sõnajalad pandud, osad on kõrgemad ning nende taustal on siis asalead, mis on heitlehised –  lasevad oma lehed sügisel alla, aga kevadel õitsevad ilusa kollase ja lõhnava õiega. Nende vahel on sellised mättakesed, mis on rododendronid, aga need ei kasvagi suuremaks, kui nad on ja õitsevad augustis väikese lilla õiega. Nii, et see ala tegelikkuses ideaalis võiks olla veel tihedamalt täidetud, aga anname neile aega ja nad saavad siis täis kasvada.

Kui me nüüd läheme siia maja küljele, siis see algab alaga, mis tegelikult on päikeses, siin on pool päeva päikest. Superstaarideks on hortensiad Juhani Puukoolist. Pinnakatjaks siin lonicera chik chok, mis on ka lõhnava õiega. Ja see väike tillu taim siin on lõhnav madar ja tema ongi nüüd selline taim, mis kasvab omasoodu ja jalutab järgmisse kohta ja ülejärgmisse edasi. Imeilus on ta mais-juunis, kui tal tulevad valged kergelt lõhnavad õied peale. Aga sellises kohas, kus on vajagi sellist rohket pinnakatjat, ei peagi mõtlema muule, kui et lased sellel taimel ilusti nende teiste all kasvada. Ülejäänud on kõik sellised põõsad ja ümarad loopsakad vormid, mis tegelikult ei anna isegi võimalust aru saada, et siin ala on mitmes astmes. Kolmes astmes on see ala, aga taimestus tekitab temast nagu ühe suure mäe. Siin on samamoodi siis jällegi ainurooga, on kontpuud, mis hetkel on ilusa värvilise valge rohelise lehega, aga talveks saab mõnusa punase võrse. Tumedad on siis physocarpused, et oleks natukene aktsenti, et kõik ei oleks ainult niisama roheline ja ohtalt kõrrelisi. Seal taga on Hiina siidpöörist. Jällegi nii-öelda jätkuks nüüd nendest aladest on sõnajalga ja on suurelehist brunnerat ja mõningaid muid varjutaimi, mis kõik armastavad pigem enamuse päevas siis varju jääda ja teiste all või varjus kasvada.

Seda ala raamistab või annab talle siis hea fooni valge pöögi hekk, mis sügisel võtab mõnusa oranži lehetooni. Ja oluline selleks, et kogu suur ala saaks ühtne, ongi see, et kordad taimi, et hortensad korduvad algusest lõpuni. Kõrrelised on siis kas ühes või teises vormis, aga tulevad samamoodi lainena läbi selle ala. Ja sõnajalad on hüpanud siia, sõnajalad olid eelnevates alades. See tekitabki selle mõnusa rahutunde ja ta kõlab kõik kokku. Varjuaed seab oma tingimused. Ei ole võimalik väga värviliseks varjus minna sellepärast, et varjutaimedel tihti ongi valged õied või sinised, helesinised, natukene kollast. Sellist kärtsoranži ja punast varjus leiab suhteliselt vähe. Heledus mõjubki varjus hästi, sest ta paneb selle varjus särama. Kui varju satuvad liiga tumedad taimed, siis vari läheb veel süngemaks ja külmemaks, et pigem siis äratada ta ellu. Ja isegi kui siin ei ole õisi liiga palju, siis tegelikult lehe kontrast, lehtede värvimäng ju paneb selle ala elama läbi terve hooaja. Siia jõuab õhtul alles päike, aga ikkagi ta on meil varjus ja see on lahendatud nüüd üleeluuruse ainuroaga, millele tõesti siin väga meeldib, sest ta on isegi hoostade ala enda alla võtnud. Lisaks on siin jugapuu, mis tuleb eriti hästi välja just talvisel ajal. Ja minnes nüüd siit üles, on meil rohkem püsikuid, mis tegelikult armastavad ka poolvarju. On kurereha ja on tähtputked pluss siis väga peene lehega sõnajalad. Üle serva alla tulevad ilusti meil lõiklehised hortensiad, annavad sellise mõnusa lillaka ja helerohelise lehe, mis siis jällegi toetab natukene seda sinist tooni ja ainoroog oma kollasega annab kontrasti siia sisse.

Selline ala siin kogu oma hiilguses on saanud neli – viis aastat kasvada. Ta saavutab tõesti selle, mis ta olema peaks.

Kui taimede planeerimisel on nende lõpp-laius arvestatud näiteks meeter laiaks, siis see järgmine taim ongi nii kaugel temast, et ta ulatub temaga kokku ja siis natukene lähevad üksteise sisse. Mis siis tähendab, et kohe peale istutamist jäävad kindlasti tühjad alad ja on üksikud taimed. Mitte nagu siin praegu, et on üks suur mass taimi. Ja siis on hästi oluline, et saaks ära multsitud. Põõsa alale ma panen 6-7 cm Kekkilä puukoore multši või Aiamultši peale. Siis me paneme uue kihi peale, et ta oleks hoitud. Ja see niiskus seal all on siis ka olemas, kui tuleb mõnikord palju tuult, mis selle kohe ära kuivatab ja see siis see ala on kuivas. Ja kui ta on kuivas varjus, siis on keeruline, sest et kuiva varju taimi on ainult käputäis väga häid taimi, mida peab siis teadma, mida võib sellisesse kohta istutada.

On hästi oluline mõelda sellele, et mis muld seal meil on, kuidas see taim on ette valmistatud. Kui me räägime sellisest kooslusest, mis armastab happelist mulda ja kindlasti peaks sinna valima ainult taimed, mis armastavad happelist mulda. Sest happelist mulda armastavad näiteks kõik rododendronid, asalead ja samas saavad selle mullaga hästi hakkama ka kõik sõnajalad. Selline kooslus peaks siis tõesti minema happelisse mulda ja happeline muld on tihti märgitud kas rododendroni või hapulembeste muld ja ja see on valmis muld.

Teisel juhul, kui ei ole tegemist hapulembeste taimedega, siis võib valida tavalise kotimulla või aiamaa mulla, mis sobib enamus taimedele väga hästi. Ja ka see muld on juba valmis segatud, seal on isegi esialgne väetise kogus sees ja ta on piisavalt hea veeläbilaskvusega. Ei ole seda probleemi, et ta oleks liiga savine. Sellisesse mulda võib enamus püsikuid istutada.

Minu lemmik tööriist kaevamisel on Fiskarsi saapöörilabidas, mille ma kunagi sain kingituseks peale seda, kui olin oma aiadisaini kursuse lõpetanud. Sõbrad kinkisid mulle labida, mõtlesid, et natuke naljaga, aga minu jaoks täiesti number üks ja kõige parem tööriist, mis on üle 20 aasta juba vastu pidanud.

Istutamisest endast. Kui ala on värskelt ette valmistatud, siis istutussügavust püsikutel võiks olla 30 cm head mulda ja kindlasti ära segada olemasoleva pinnasega, et ei tekiks nagu kahte sellist ütleme sahtlit, et all on tugev pinnas, mis seal oli enne ja üles tuleb täiesti teistsugune pinnas ja nad omavahel ei suhtle. See eeldab seda, et see vesi ja juured saavad ilusti lõpuks aluspinnasesse välja. Kui me räägime põõsaste alast, siis mina annaks nendele 50 cm head mulda. Kui on olemasolev muld päris hea, siis vähemalt see 50 cm peaks saama korralikult läbi kaevatud ja olema taimele lihtne kohaneda. Ma ise istutan päris palju koos tiimiga ja kui ala on valmis, taimed on istutatud ja ilusti oma alasse kinni saanud, võiks ta korralikult ära kasta ja seejärel ära multsida. Ja mina leian, et kõige lihtsam on multšida peenikese männikoore multšiga võimalikult väikese fraktsiooniga ja püsikutele anda umbes 5 cm multši paksust ja põõsastele kuni 7 cm. Ja multšimine annab siis selle eelise, et muld ei kuiva kiiresti läbi ja umbrohud ei pääse kohe vohama.

Hea tava on taimealad kõik ära eraldada murust. Soovitan kõige rohkem kasutada ikkagi metallpiiret, mis on piisava paksusega ja ei paindu ära või ei lähe vonklema. Aga kui nüüd juhuslikult ei ole ja võib-olla alad on juba vanad ja endiselt on muru, mis läheb üle taimealaks, siis tegelikult tuleks kasutada peenra serva tegijat (Fiskarsi peenraserva lõikur) ja sellega ütleme iga kahe või kolme nädala tagant see ala läbi käia, et muru ei läheks taimealasse ja taimed saaksid rahulikult kasvada, sest nii kui muru ja umbrohu juur läheb taimealasse, siis on tööd kaks korda nii palju kui kui võiks olla. Kui nüüd mõelda Männikore mulsi alternatiividele, siis Kekkiläl on tegelikult uus ja huvitav multš, mis on puiduhakke multš, mille puhul on hea, et ta on just tumedat värvi, et ta ei tule siis esile ja ta annab taimedele oluliselt parema mineku ja oluliselt parema õhustatud mulla. Ja muidugi tuleb arvestada sellega, et mults ei ole igavene. Ta on meil orgaaniline ja mulla ja multsi kokkupuutel ju hakkab multš lagunema. Ehk et mina soovitan igal teisel aastal natukene ikkagi uut multši peale panna, et oleks värske ja piisav kiht taimealal olemas.

Selle ala hooldus algab kevadel siis, kui enamus kõrrelisi lõigatakse maha, sest kõrred jäävad kõik talveks kindlasti alles. Siis tuleb hortensatele korralik tagasilõikus, puishortensia kindlasti tahab, et teda lõigatakse vähemalt poole peale maha varakevadel. Ja püsikud kas on võetud hilissügisel maha või siis samuti kevadel. Pärast seda saab see ala rahulikult kasvada ja hekilõikus on siin paar korda hooaja jooksul ja rohkem ei ole tarvis. Muid olulisi hooldusmomente ei ole. Suve teine pool on põhimõtteliselt hooldusvaba, sest midagi siia alla umbrohust ei pääse kasvama.

Ja varjuaiast rääkides kahjuks ei ole meil võimalik kuidagi lõhna edastada. Tahaks ju seda lõhna ka tunda, kui näed mingeid taimi. Aga varjuaia puhul lisamõõde tegelikult on lõhnavad taimed ja mulle meeldib, kui on võimalik, panna sisse ka lõhnavaid taimi just sellise koha peale, kus tihti mööda käiakse. Kas ta siis on kevadel või suvel või sügisel, kui ta järsku selle lõhnaga sind tervitab. Lõhn annab täiesti teise tunde varjuaiale.